VARJUPAIK

Varjupaik on vajalik sellesk, et luua meis alus, millele tugineksid kõik vaimsed kogemused. Varjupaik on dharma sissepääs, see on dharma ise ja ka dharma lõppsiht. Sellepärast on see oluline alguses, keskel ja lõpus. Varjupaika omamata ei ole loogiline loota saavutada vaimse elu tavaeesmärki ega ülimat lõppeesmärki, sest me pole tekitanud olukorda, kus need võiksid teoks saada. Varjupaiga vastuvõtmine ei tähenda koormana kolme aarde kukil lasumist, vaid oma südame avamist, et nendega suhelda, nendega kokku sulada ja ise nendeks saada. See tähendab alistumist, täielikku vabanemist uhkusest ja teistes heade omaduste tundmaõppimist. Õigupoolest on juba see varjupaiga otsimine, kui me mõtleme mingi tee järgimisest. Me oleme eksinud, piinades, masenduses ning tahame kellelegi toetuda, et asjad muutuksid paremaks, liiguksid selles suunas, nagu meie tahame – ja kui me juba kord vajame varjupaika, mis siis mitte leida varju kolmes aardes, mis on vabanenud ja võivad teisigi vabastada. Ei ole mõistlik toetuda kellelegi, kes ise ei ole vabanenud, sest pime ei saa pimedat juhtida.

Sügavamalt võttes tähendab varjupaika minek enese võtmist sellisena, nagu sa oled. Teisisõnu, Buddha absoluutne iseloom on dharmakaaja, mis on ühtaegu ka sinu enese meele ja kõigi nähtuste loomus. Seega tähendab Buddhasse varjupaika minek selle tõsiasja tunnistamist ja omaenda buddhalikkust teostama õppimist. Dharma on spontaanne sõnum tegelikkusest, edenevad sanghad aga näitavad suuri muudatusi, mida toob kaasa dharmaga tegelemine.

Et dharmaga tegelemine tulemusrikas oleks, tuleb täies usus ja veendumuses kolme aarde vastu nendega täielikult ühte sulada. Kui see jääb vaid sõnade pinnale, ei ole tegemist varjupaika minekuga, mis annaks juurdepääsu kõrgematele suutra- ja tantraharjutustele.

Varjupaiga olemus on tunda ära Buddhas, dharmas ja sanghas vastavalt pika virgumisetee õpetaja, tee ja teenäitajad. Näiteks kannatame me kolme mürgi tõve käes ja Buddha on arst, kes seda diagnoosida oskab. Tema õpetused on nagu ravim ja sangha kogukond nagu osavad ja kogenud õed, kes aitavad meil seda rohtu võtta nagu tarvis.

Varjupaiga iseloom on, et ollakse kaitstud kõiksuguse kahju ja hirmude eest.

Eeskirjad, mida pärast varjupaiga vastuvõtmist järgida tuleb, on:

Kolm üldist eeskirja:

1. Kui olete võtnud vastu varjupaiga Buddhas, ärge austage selle ilma jumalaid ega tehke neile kummardusi.
2. Kui olete võtnud vastu varjupaiga dharmas, ärge kahjustage ega laske kahjustada ühtegi elusolendit.
3. Kui olete võtnud vastu varjupaiga sanghas, ärge sõbrustage inimestega, kel on ebaõiged vaated, ega laske end nendest mõjutada.

Kolm erilist eeskirja:

1. Kui olete võtnud vastu varjupaiga Buddhas, austage kõike, mis Buddhat kujutab või sümboliseerib, olgu see kasvõi Buddha kuju küljest murdunud tükike.
2. Kui olete võtnud vastu varjupaiga dharmas, ärge ütelge sellest mingil juhul lahti, vaid austage viimast kui tähte sellest.
3. Kui olete võtnud vastu varjupaiga sanghas, suhtuge aupaklikult ja lugupidamisega kõigisse mungaks ja nunnaks pühitsetutesse eranditult ja vahet tegemata.

Viis ühtset eeskirja:

1. Tooge annetusi kõigest, mida sööte või joote.
2. Tooge aeg-ajalt muid annetusi.
3. Tundes vankumatut usaldust kolme aarde vastu, ärge otsige haiguse või õnnetuse puhul abi muudest vahenditest, nagu näiteks ennustustest.
4. Ka oma elu hinnaga ärge ütelge lahti kolmest aardest.
5. Avaldage alati austust ja tehke kummardusi igale Buddha kujutisele, mida kusagil näete.

Varjupaika mineku tagajärgede kohta on öeldud “Seitsmekümnes värsis varjupaiga kohta”:

Kui varjupaika minekust tuleneval hüvel oleks kuju,
ei mahutaks ka kogu ilmaruum seda ära.
Maailmameri on vete varamu,
kuidas küll saaks seda mõõta?

Siin öeldakse varjupaika minekust tulenev hüve olevat mõõtmatu, suur pandita Atiša aga võttis selle kokku kaheksasse punkti:

1. saadakse budistiks;
2. võib anda mitmesuguseid tõotusi;
3. puhastutakse oma negatiivsetest tegudest ja takistustest;
4. ei inimesed ega mitteinimesed ei suuda teid kahjustada;
5. pälvimuste ja tarkuse kogumine edeneb paremini;
6. kõik soovid lähevad täide;
7. pärast surma ei langeta kunagi õnnetutesse ümbersündidesse;
8. jõutakse kiiresti virgumisele.