Neli mõtet mis pööravad meelt
See
harjutus on loodud selleks, et aidata harjutajal
vabaneda kiindumusest tühistesse toimetustesse.
Elu, mille jooksul on võimalik dharmaga
tegeleda, peetakse väärtuslikuks seetõttu,
et selline elu võib avada meie silmad mis
on paljude elude jooksul pimedad olnud,
ning aitab meil saavutada püsivat õnne.
Ta on väärtuslik ka seetõttu, et teda pole
kerge leida – selleks on tarvis palju pälvimusi.
Inimelu annab meile võimaluse näha tõde.
Kui seda õigesti kasutada, on sellega kõike
võimalik saavutada.
Selle ära tundnud, peaksime rõõmustama pälvimuste
üle, mis meid selleni on viinud.
Väärtusliku inimelu omadused hõlmavad kaheksat
vabadust ja kümmet andi. Kui inimesel mõni
nendest omadustest puudub, ei peeta tema
elu väärtuslikuks, sest tal pole juurdepääsu
dharmale.
Mis
on kaheksa vabadust?
1. Mitte olla sündinud põrguilmas;
2. mitte olla sündinud pretade ilmas;
3. mitte olla sündinud loomade ilmas;
4. mitte olla sündinud barbarite maal;
5. mitte olla sündinud pikaealiste jumalate
ilmas;
6. mitte omada valesid vaateid;
7. mitte sündida ajastul, mil pole Buddhat;
8. mitte olla sündinud puuduliku või arutuna.
Kui me oleksime sündinud ükskõik millisesse
nendest seisunditest ja tingimustest, ei
laseks teravad lakkamatud kannatused meil
üldse dharmaga tegeleda.
Põrguilm
Olenditel, kelle karma on pannud neid sündima
põrguilmadesse, ei ole võimalust dharmaga
tegeleda, sest neid piinavad ja vaevavad
lakkamatud kuuma ja külma põhjustatud kannatused.
Preetade ilm
Selles ilmas valdab olendeid pidevalt nälg
ja janu ning dharmast pole neil aimugi.
Loomade ilm
Rumalate ja nõmedatena tundub loomadele,
et nad elavad pidevas hädaohus. Üldiselt
on nende kannatuseks üksteise söömine. Lisaks
tapetakse mõningaid loomi naha, luude, liha
jms. pärast. Mõningaid loomi kasutatakse
inimese vajaduste rahuldamiseks ja kui nad
vanaks jäävad ja enam ei jaksa, saab omanikust,
kes enne nende eest hoolitses, nende vaenlane.
Pikaealiste jumalate ilm
Vaatamata sellele, et jumalad naudivad oma
mineviku positiivsete karmade tulemusena
õnne ja rõõme, ootab neid enamasti hirmus
saatus. Nende elu on küll pikk, kuid nad
suplevad naudingutes ilma adekvaatse tajuta
nagu narkomaanid. Neil ei ole võimalik mitte
mingisuguse dharmaga tegeleda.
Barbarite maa
Barbarite maal ei ole kolmest aardest kuuldudki.
Seetõttu ei ole olenditel barbarite maal
õnne dharmaga tegeleda.
Valed
vaated
Vale vaade tähendab vaadet, mis on vastuolus
karma seadusega, põhjuse ja tagajärjega
ning sõltuvusliku tekkimise seadusega, mis
moodustavad Buddhadharma põhiideed. Selliste
vaadetega inimene ei saa dharmaga tegeleda,
sest ta pole dharmaga kooskõlas.
Ajastu,
mil puudub Buddha
Sellisel perioodil ei ole tunta dharmat.
Olla
puudulik
Puudulik ei saa dharmaga tegeleda, kuna
tal ei ole kõik korras. Ainult väärtuslikul
inimolendil on õnn nautida vabadust kõikidest
nendest läbinisti õnnetutest sündidest.
Mis
on kümme andi?
Iseenda poolt:
1. Olla inimene.
2. Omada kõiki meeli.
3. Olla sündinud seal, kus Dharma on kättesaadav.
4. Olla vaba mõõdetamatutest halbadest tegudest*
5. Omada sügavat usku ja usaldust kolme
aarde vastu.
Teiste
poolt:
1. Buddha on siia maailma tulnud.
2. Buddha on dharmaratast pööranud.
3. Buddhadharma on veel olemas.
4. Veel on palju inimesi, kes järgivad dharmat.
5. Nad on kaastundlikud õpetama.
Väärtusliku inimelu harukordsusele võime
mõelda ka arvulise võrreldavuse, analoogia
ja põhjuslikkuse seisukohast.
Arvulise
võrreldavuse seisukohast
Öeldakse, et põrguilmas on olendeid sama
palju kui tolmu terves maailmas, pretasid
aga sama palju kui liivaterakesi Gangese
jões. Loomi sama palju kui viljateri põllul
ja pooljumalaid sama palju kui lumehelbeid
tuisus. Ent jumalaid ja inimesi on nii vähe
kui tähti päevasel ajal. Isegi väikese kivi
all elab tuhandeid putukaid, kuid inimesi,
kellel on kõik eeltoodud omadused, on võimalik
kokku lugeda. Selle tõsiasja üle võime mõtiskleda
ka teisest vaatepunktist: võrrelgem dharmat
järgivate inimeste arvu nende omaga, kes
ei ole sellest huvitatud. See võrdlus näitab
selgesti, et väärtuslikku inimelu saavutada
on veelgi keerulisem kui tavalist inimelu.
Inimelu rõõmude ja valu vaheldumine omab
meie elus suurt tähtsust. Pannes meid mõtlema
sellele võrdlusele, äratab ta meis soovi
vabaneda valust ja otsida püsivat õnne.
See on tõukeks vaimsusele.
Analoogia
seisukohast
Kujutagem ette pimedat kilpkonna, kes elab
universumi suuruse ookeani põhjas. Ookeani
pinnal hulbib rõngas, mida tuul lakkamatult
igas suunas pillutab. Pime kilpkonn tuleb
pinnale üks kord paljude aastate järel.
Kas on olemas võimalus, see pime kilpkonn
ja elutu rõngas kohtuvad teineteisega ning
kilpkonna pea jääb rõnga väikesesse avausse
kinni? See on kindlasti keeruline, kuid
mitte võimatu. Ent väärtuslikku inimelu
saavutada on veelgi raskem.
Põhjuslikkuse seisukohast
Inimelu saavutamiseks on vaja hulka pälvimusi,
mida tuleb koguda suure usinuse ja sihikindlusega.
See ei ole tulnud eimillestki, vaid kiiduväärse
kõlbelise elu järgimisest minevikus.
Kuivõrd üksnes teadmisest ei piisa, on väga
oluline seda harjutust niikaua jätkata,
kuni seda on tunda füüsiliselt, vaimselt
ja emotsionaalselt. Niisugune põhjalik uurimine
mitte üksnes ei aita meil oma elu ainulaadsust
mõista, vaid innustab meid seda positiivseks
ja tervislikuks muutma.
2 PÜSITUS JA SURM
See
harjutus on loodud spetsiaalselt selleks,
et aidata harjutajal vabaneda laiskusest
ja edasilükkamisest.
Olemasolevad sisemised ja välised nähtused
ei seisa isegi mitte hetkeks paigal. Suve
rohelus ja soe ilm muutub sügiskullaks ja
läbitungivaks talvekülmaks. Isikut, kellega
me rääkisime eile, täna enam ei ole. Meie
parimast sõbrast saab vaenlane ja vaenlasest
parim sõber. Mõtet, mis meil enne selle
lause lugemist oli, enam ei ole ja koos
nende sõnadega liigub meie meel pidevalt
tulevikku. Isegi me elu ei ole sellest univarsaalsest
tõsiasjast vaba. Kas on olemas kedagi, kes
on sündinud, kuid ei sure? Vastus sellele
on alati eitav. Meie keha, mida me nii väärtuslikuks
peame, on üksnes elementaarosakeste kombinatsioon.
Kuna need osakesed on omavahel ühendunud,
peab see ühendus lõpuks ikkagi lagunema.
On öeldud, et kogumine lõppeb hävimisena,
kokku saamine lahkuminekuna, ülesehitamine
kokkukukkumisena ja sünd surmana.
Veelgi enam, asju mis võivad me elu hävitada
on palju, kuid neid, mis võivad elu päästa,
on vähe. Me kasutame ravimeid ja toitu oma
elu alalhoidmiseks ja kaitsmiseks, kuid
isegi need võivad mõnikord meilt elu võtta.
Inimeste surmasaamine lennu- ja liiklusõnnetustes,
maavärinates ja sõdades on üpris tavaline.
Tegelikult hakkab surm meid ootama sellest
hetkest, kui me sünnime. Meie esimene samm
maa peal on esimene samm surma poole. Nagu
mäeküljelt allalangev vesi, liigub elu järgmisse
hetkesse, hetkekski peatumata. Noored tavaliselt
ei mõtle surmale, kuid surmaisand (Jaama)
ei hooli sellest, kes on noor, kes vana.
Ta on valmis ründama kohe, kui tal selleks
võimalus avaneb.
Keha, mida me hellitame ja hooldame, ei
ole midagi muud kui kuhi määrdunud aineid.
Võime katseks sülitada peopessa ja proovida
seda taas alla neelata. Ka muid katseid
tehes oleks ainus, mis me leiaksime, tülgastus.
Kuid isegi siis on ego end juba samastanud
meie olemusega, ahvatledes meid seda tõsiasja
ignoreerima ning me kulutame kogu oma elu
materiaalsete asjade kogumisele, raisates
oma elu lihtsalt ego rahuldamiseks. Pole
tähtis, kui palju keegi on midagi kogunud,
surmahetkel on isegi nii väikest asja nagu
nõel võimatu kaasa võtta. Keegi teine naudib
seda kõike, mida sina oled kogunud. Tuleb
maha jätta kõik lähedased, sõbrad ja sugulased,
ka keha, mis on olnud meiega algusest saadik,
ja üksi lahkuda. Seetõttu oleks selle asemel,
et elada homse päeva jaoks, mõistlik end
juba täna rahulikuks surmaks ette valmistada
ning kindlustada endale virgumise võimalus
bardos. Ainult positiivsed ja negatiivsed
meeleseisundid määravad ära need erinevad
olukorrad, millega me peale surma kokku
puutume.
Mõistes kõikide nähtuste püsitut loomust,
laulis kõrgeauline Džigten Sumgön
selle kõuehäälse vadžralaulu:
Oh häda! Kuna elu on kaduv ja surm kindel,
näivad maised teod võltsid.
Kaheksa maist dharmat on kirev vikerkaar
–
mõtle, kui siin on midagi mõtlemist väärt.
Üldise ettevalmistuse seda osa tuleks teha
senikaua, kuni pisarad hakkavad voolama
ja ihukarvad püsti tõusevad.
3 KARMA SEADUS
Karma
määrab ära kogu meie olemasolu ja elud.
Karma ei ole meist väljaspool asuv jõud,
vaid meie keha, kõne ja meele teod. Me kanname
ise vastutust oma masenduse, frustratsiooni
ja rahulolematuse eest, kuna karmad on meie
endi loodud. Et tuua õnne meie ja ka teiste
ellu, on seetõttu ainus tähtis ülesanne
tekitada nii palju kui võimalik positiivset
karmat. Vaid meie oma negatiivne karma ning
ei miski muu saadab meid põrgusse ja näljaste
vaimude ilma. Teiselt poolt saab üksnes
meie positiivne karma saab tagada meile
parema ümbersünni ja virgumise.
Šantideva on selle kohta ütelnud:
Kannatus ja ebaõnn,
erinevad hirmud ja
lahusolek meeldivast –
kõik see tuleb negatiivsetest tegudest.
Kui meel toimib pälvimusi pälvivalt,
siis kuhu ta ka ei läheks,
kõikjal austatakse teda ta pälvimuste järgi.
Kui teod on negatiivsed,
soovib igaüks siiski õnnelik olla;
kuhu ta ka ei läheks,
kõikjal hävitavad ta negatiivsusest tulenevad
kannatused.
Üldiselt on olemas kolme liiki karmat: positiivne
karma, negatiivne karma ja neutraalne karma
On
kümme positiivset karmat:
Kehas:
1. igasuguste elusolendite tapmisest hoidumine
2. varastamisest hoidumine
3. valest seksuaalkäitumisest hoidumine
Kõnes:
1. valetamisest hoidumine
2. laimamisest hoidumine
3. kalkidest sõnadest hoidumine
4. klatšist hoidumine
Meeles:
1. ahnusest hoidumine;
2. teiste kahjustamisest hoidumine;
3. valedest vaadetest hoidumine.
On
kümme negatiivset karmat:
Kehas:
1. tapmine;
2. varastamine;
3. vale seksuaalkäitumine.
Kõnes:
1. valetamine;
2. laimamine;
3. kalgid sõnad;
4. klatšimine.
Meeles:
1. ahnus;
2. pahatahtlikkus;
3. valed vaated.
Neutraalne karma:
Meditatsioonis, kui meel on dualismi sõlmed
lahti harutanud, tekib kõikidest äärmustest
vaba karma ja seda nimetatakse neutraalseks
karmaks. Selles seisundis ületab meel arusaamad
subjektist vastandatuna objektile ja nirvaanast
vastandatuna sansaarale. Just selles seisundis
saavad kõik vastandid ühtseks.
Positiivsete ja negatiivsete karmade tagajärgi
kogetakse neljal erineval moel. Neid kutsutakse
ka neljaks viljaks:
· lakkamise vili;
· küpsemise vili;
· funktsionaalselt oma põhjusega sarnanev
vili;
· kogemuslikult oma põhjusega sarnane vili.
Lakkamise vili tähendab seda: Kümmet positiivset
tegu järgides lõpetame teistele kannatuste
põhjustamise ja selle tulemusena lakkame
ise kannatamast lahusoleku, haiguse, lühikese
elu ja ebaõnne tõttu.
Küpsemise vili tähendab seda: Kümne positiivse
teo küpsev vili on see, et me sünnime kõrgemates
ilmades, ja kui me neid tegusid teeme loobumise
ja bodhitšittaga, võime saavutada vastavalt
kas arhati seisundi või buddhasuse.
Funktsionaalselt oma põhjusega sarnanev
vili tähendab seda: kui meile on tuttavad
sellised “funktsioonid” nagu mittetapmine,
mittevarastamine jms, meeldib meile automaatselt
neid jätkata.
Kogemuslikult oma põhjusega sarnanev vili
tähendab seda: järgides kümmet positiivset
tegu, laseme me teistel kogeda rahu, õnne,
turvatunnet, jõukust jne ning selle tulemusena
saame neid ka ise kogeda.
Nende nelja vilja vastandeid tuleks rakendada
ka negatiivsete tegude puhul.
Motiveerituse astmest ja muudest vajalikest
tingimustest sõltuvalt on karma küpsemise
aeg erinev, kuid see ei jää tulemata, kui
just vastandjõud talle vastu ei toimi. Mõni
karma annab vilja selles elus ja mõni järgmises
elus, mõnel kulub koguni mitmeid elusid.
“Terase tähelepanu suutras” on öeldud:
Tuli võib muutuda külmaks,
õhku võib nööriga siduda,
päike ja kuu võivad alla kukkuda,
ent karma tagajärjed ei jää tulemata.
Seda harjutust tuleks teha senikaua, kuni
kogu keha selle kogemisest vappub, ihukarvad
püsti tõusevad ja pisarad voolama hakkavad.
4
SANSAARA KANNATUS
Buddha
ütles: Kolm maailma on täis kannatusi.
See harjutus on loodud selleks, et aidata
harjutajal lahti saada kiindumusest ilmalikesse
naudingutesse.
Ei ole kunagi olemas olnud inimest, kes
oleks sansaaras leidnud absoluutse õnne,
ega saagi olema. Sansaaras, ükskõik, kus
me ka ei oleks sündinud – eksistentsi tipust
sügavaima põrguni – ei olda vaba teatavast,
masendusest ja mitmetest muudest kannatustest.
Kuigi kõrgemate ilmade olendid kogevad mõningat
õnne ja rõõme, ei ole need jäävad ning on
määratud muutuma – see ongi kannatus.
Mis
on kolm põhilist kannatust?
Need on:
Valude kannatus. Valude
kannatus tähendab teravaid valuaistinguid
nagu peavalu või teisi valulisi olukordi,
mida olendid kuues ilmas kogevad.
Muutumise kannatus. Muutumise
kannatust kutsutakse nõnda, sest kogu sansaara
õnn ja nauding muutuvad lõpuks kannatuseks.
See tähendab, et ilmaliku õnne teiseks tahuks
on kannatus.
Kõikehõlmav kannatus. Sisemised
ja välised nähtused on loodud muutuma ja
hävima. Sellest vaatepunktist nähakse kõiki
nähtusi kannatusena, sest ükski neist ei
paku meile jäävat õnne. Kuigi seda tüüpi
kannatus hõlmab kõike, ei taju tavalised
olendid üldjuhul seda, kui tugevad kannatused
on neid endi alla matnud.
Millised
on olendite kannatused kuues ilmas?
Kannatused põrgus. Põrguilmades
taluvad olendid kujuteldamatuid kannatusi
– neid põletatakse, küpsetatakse ja praetakse
ülikuumas tules. Külmas põrgus tarretab
tajuvaid olendeid mõõtmatult külm temperatuur
ja nende kehad kattuvad valulike villidega.
Olendite pidev nutmine ja kaeblemine teeb
põrgu veelgi hirmuäratavamaks ja kardetavamaks.
On öeldud, et põrguilmade seisundeid on
kaheksateist.
Kaheksa kuuma põrgut on:
1. Taaselluärkamise põrgu;
2. Mustade triipude põrgu;
3. Massihävituse põrgu;
4. Nutmise põrgu;
5. Suure nutmise põrgu;
6. Väga kuum põrgu;
7. Piiritu põrgu.
Kaheksa
külma põrgut on:
1. Villide põrgu;
2. Lõhkevate villide põrgu;
3. Hambaplagina põrgu;
4. Aevastamise põrgu;
5. ‘Kehut’-nutmise põrgu;
6. Utpala-taoliste tükkide põrgu;
7. Lootose-taoliste tükkide põrgu;
8. Suure lootose taoliste tükkide põrgu.
Kaks muud põrgut on:
1. Juhuslikud põrgud
2. Naaberpõrgud
Põrguilmades ei ole eluea kestvus kunagi
alla 1,620,000,000,000 inimaasta.
Kannatus
pretade ilmas. Pretad kannatavad
nälga ja janu. Nende karmast põhjustatud
negatiivse nägemise tõttu, muutub kõik söök
ja jook, mida nad vaatavad, kivideks ja
veriseks mädaks. Nende pilgu all kuivavad
jõed ja viljapuud ära. Veelgi enam, mõnedel
pretadel on hiiglasuur kõht, peenike kõri
ja tillukesed jalad, mis teeb neile võimatuks
liikumise ja söömise. Mõningaid sedalaadi
pretasid võib näha ka inimilmas. Pretade
ilmas on eluea kestvuseks 15 000 inimaastat.
Kannatus loomade ilmas. Rumalust,
apaatiat ja nõmedust on loomade ilmas rohkem
kui muudes olendite ilmades. Mõned loomad
söövad oma lapsi ja mõned söövad oma vanemaid.
Need, kes elavad inimeste juures, peavad
kogu oma eluaja töötama ja lõpuks teeb see,
kes tavaliselt nende eest hoolitseb, neist
süüa. Mõned neist surevad pärlite, villa,
luu, vere, liha ja naha tõttu. Suuremad
loomad söövad väiksemaid ja mõned väikesed
loomad teevad pesa suure looma kehasse,
põhjustades tugevat ärritust. Loomade eluiga
varieerub tuhandetest aastatest kuni ühe
päevani.
Kannatus inimeste ilmas.
Kõik inimeste kannatused võib kokku võtta
neljaks kannatuseks:
Sündimise kannatus. 9-kuulise karmi vangistuse
ajal ema üsas kogeb inimolend mitmesuguseid
kannatusi. Seest on üsa räpane, haisev ja
pime nagu tualett või vangla. Kui ema neelab
midagi kuuma, tunneb laps tema üsas, et
teda nagu oleks pandud keeva vee potti;
kui tarvitatakse midagi külma, tunneb ta,
et tema ümber on jääkuhjad. Kui ema on ülesöönud,
on lapsel tunne, nagu oleks ta kahe kaljutüki
vahele pigistatud ja kui ema on näljane,
siis tunneb laps, nagu ripuks ta kalju küljes.
Jäsemete arenedes tal on tunne, nagu ta
oleks läbi torgatud ning 9 avause arenemisel
on tal tunne, nagu teda lõigataks. Kui ema
sünnitab, on lapsel tunne, nagu teda surutaks
läbi kõrvetavkuuma läbikäigu. Kui laps puutub
kokku maapinnaga, siis tal on tunne, nagu
oleks ta kibuvitsahunnikusse visatud, ning
kui teda puhastatakse, tunneb ta valu, nagu
võetaks talt nahk maha.
Vanaduse
kannatus. Kaunis jume närtsib ja füüsiline
jõud hakkab kahanema. Sooned tõmbuvad kokku,
raskendades liikumist, istumist ja magamist.
Juuste värv muutub ja nahale ilmuvad sajad
kortsud. Nägemine kaotab oma teravuse ja
kõrvad ei suuda korralikult kuulda. Hambad
kukuvad välja ja rääkides hakatakse pudistama.
Seedimisvõime on nõrk ja toit ei maitse
enam nagu tavaliselt. Mälu nõrgeneb ning
noored ignoreerivad vanu.
Haiguse kannatus. Haigus ei ole ainuüksi
füüsiline valu, vaid ka vaimne piin. Ei
saada süüa, mis meeldib, ning tuleb võtta
ravimeid, mis maitsevad tülgastavalt. Tuleb
kulutada palju raha ning haiget valdab surmahirm
ja masendus.
Suremise kannatus. Hoolimata sellest, et
kõik on surija juures, tunneb too end üksikuna.
Tuleb minna üksi järgmisse sündi, jättes
kõik maha. Ükskord tuleb süüa viimane söök,
magada viimane uni ning öelda viimane sõna.
On öeldud, et kannatus mida tuntakse, kui
teadvus lahkub sellest kehast, on nagu kalal,
kes on visatud kuumale liivale. Kehast saab
laip ja teadvus laguneb laiali nagu sulekuhi
tugeva tuule käes.
Kannatus pooljumalate ilmas.
Pooljumalad ei salli, et jumalad naudivad
õnne ja rõõmu. Nende ääretu kadedus tõukab
neid jumalate vastu, kes elavad neist ülalpool
ning on neist uhkemad ja vägevamad, lahingusse
astuma. Jumalad ei koge kunagi ebaloomulikku
surma ja nende relvad on märgatavalt võimsamad
kui pooljumalate omad. Võitluses kaotab
elu loendamatu hulk pooljumalaid, kuid mitte
jumalad.
Kannatus jumalate ilmas.
Ihade ilma jumalad naudivad maiseid lõbusid
ja õnne küllaltki pika aja vältel, kuid
mitte igavesti. Elu lõpp paneb neid unustama
kõike seda, mida nad nautisid. Surev jumal
peab kokku puutuma nii hirmsate kannatustega,
millest tal enne aimugi polnud. Hakkab juhtuma
ebatavalisi asju, mis surevat jumalat hirmutavad.
Lillevanik kaela ümber, mis pole tuhandete
aastate jooksul kunagi räpane olnud, hakkab
närtsima. Keha lehkab ja teised jumalad
kipuvad surevat jumalat hooletusse jätma.
Nad viskavad eemalt lilli ja paluvad: “Sündigu
ta inimesena, järgigu kümmet positiivset
tegu ning sündigu ta uuesti ihade ilma jumalana”.
Enne surma näevad jumalad nägemuses madalamaid
ilmu, kuhu nad sünnivad. See kohutab neid
nii, et nad minestavad mitu korda. Sedasorti
kannatused kestavad ihade ilma jumalate
seitse päeva, mis võrdub 350 inimaastaga.
Vormi- ja vormitu ilma jumalad langevad
samuti madalamatesse ilmadesse, kui nende
pälvimused on ammendatud.