Neli mõtet mis pööravad meelt

Khenpo Konchok Tamphel

 

1 VÄÄRTUSLIK INIMELU

See harjutus on loodud selleks, et aidata harjutajal vabaneda kiindumusest tühistesse toimetustesse.
Elu, mille jooksul on võimalik dharmaga tegeleda, peetakse väärtuslikuks seetõttu, et selline elu võib avada meie silmad mis on paljude elude jooksul pimedad olnud, ning aitab meil saavutada püsivat õnne.
Ta on väärtuslik ka seetõttu, et teda pole kerge leida – selleks on tarvis palju pälvimusi.
Inimelu annab meile võimaluse näha tõde.
Kui seda õigesti kasutada, on sellega kõike võimalik saavutada.
Selle ära tundnud, peaksime rõõmustama pälvimuste üle, mis meid selleni on viinud.
Väärtusliku inimelu omadused hõlmavad kaheksat vabadust ja kümmet andi. Kui inimesel mõni nendest omadustest puudub, ei peeta tema elu väärtuslikuks, sest tal pole juurdepääsu dharmale.

Mis on kaheksa vabadust?
1. Mitte olla sündinud põrguilmas;
2. mitte olla sündinud pretade ilmas;
3. mitte olla sündinud loomade ilmas;
4. mitte olla sündinud barbarite maal;
5. mitte olla sündinud pikaealiste jumalate ilmas;
6. mitte omada valesid vaateid;
7. mitte sündida ajastul, mil pole Buddhat;
8. mitte olla sündinud puuduliku või arutuna.
Kui me oleksime sündinud ükskõik millisesse nendest seisunditest ja tingimustest, ei laseks teravad lakkamatud kannatused meil üldse dharmaga tegeleda.
Põrguilm
Olenditel, kelle karma on pannud neid sündima põrguilmadesse, ei ole võimalust dharmaga tegeleda, sest neid piinavad ja vaevavad lakkamatud kuuma ja külma põhjustatud kannatused.
Preetade ilm
Selles ilmas valdab olendeid pidevalt nälg ja janu ning dharmast pole neil aimugi.
Loomade ilm
Rumalate ja nõmedatena tundub loomadele, et nad elavad pidevas hädaohus. Üldiselt on nende kannatuseks üksteise söömine. Lisaks tapetakse mõningaid loomi naha, luude, liha jms. pärast. Mõningaid loomi kasutatakse inimese vajaduste rahuldamiseks ja kui nad vanaks jäävad ja enam ei jaksa, saab omanikust, kes enne nende eest hoolitses, nende vaenlane.
Pikaealiste jumalate ilm
Vaatamata sellele, et jumalad naudivad oma mineviku positiivsete karmade tulemusena õnne ja rõõme, ootab neid enamasti hirmus saatus. Nende elu on küll pikk, kuid nad suplevad naudingutes ilma adekvaatse tajuta nagu narkomaanid. Neil ei ole võimalik mitte mingisuguse dharmaga tegeleda.

Barbarite maa
Barbarite maal ei ole kolmest aardest kuuldudki. Seetõttu ei ole olenditel barbarite maal õnne dharmaga tegeleda.

Valed vaated
Vale vaade tähendab vaadet, mis on vastuolus karma seadusega, põhjuse ja tagajärjega ning sõltuvusliku tekkimise seadusega, mis moodustavad Buddhadharma põhiideed. Selliste vaadetega inimene ei saa dharmaga tegeleda, sest ta pole dharmaga kooskõlas.

Ajastu, mil puudub Buddha
Sellisel perioodil ei ole tunta dharmat.

Olla puudulik
Puudulik ei saa dharmaga tegeleda, kuna tal ei ole kõik korras. Ainult väärtuslikul inimolendil on õnn nautida vabadust kõikidest nendest läbinisti õnnetutest sündidest.

Mis on kümme andi?
Iseenda poolt:
1. Olla inimene.
2. Omada kõiki meeli.
3. Olla sündinud seal, kus Dharma on kättesaadav.
4. Olla vaba mõõdetamatutest halbadest tegudest*
5. Omada sügavat usku ja usaldust kolme aarde vastu.

Teiste poolt:
1. Buddha on siia maailma tulnud.
2. Buddha on dharmaratast pööranud.
3. Buddhadharma on veel olemas.
4. Veel on palju inimesi, kes järgivad dharmat.
5. Nad on kaastundlikud õpetama.
Väärtusliku inimelu harukordsusele võime mõelda ka arvulise võrreldavuse, analoogia ja põhjuslikkuse seisukohast.

Arvulise võrreldavuse seisukohast
Öeldakse, et põrguilmas on olendeid sama palju kui tolmu terves maailmas, pretasid aga sama palju kui liivaterakesi Gangese jões. Loomi sama palju kui viljateri põllul ja pooljumalaid sama palju kui lumehelbeid tuisus. Ent jumalaid ja inimesi on nii vähe kui tähti päevasel ajal. Isegi väikese kivi all elab tuhandeid putukaid, kuid inimesi, kellel on kõik eeltoodud omadused, on võimalik kokku lugeda. Selle tõsiasja üle võime mõtiskleda ka teisest vaatepunktist: võrrelgem dharmat järgivate inimeste arvu nende omaga, kes ei ole sellest huvitatud. See võrdlus näitab selgesti, et väärtuslikku inimelu saavutada on veelgi keerulisem kui tavalist inimelu. Inimelu rõõmude ja valu vaheldumine omab meie elus suurt tähtsust. Pannes meid mõtlema sellele võrdlusele, äratab ta meis soovi vabaneda valust ja otsida püsivat õnne. See on tõukeks vaimsusele.

Analoogia seisukohast
Kujutagem ette pimedat kilpkonna, kes elab universumi suuruse ookeani põhjas. Ookeani pinnal hulbib rõngas, mida tuul lakkamatult igas suunas pillutab. Pime kilpkonn tuleb pinnale üks kord paljude aastate järel. Kas on olemas võimalus, see pime kilpkonn ja elutu rõngas kohtuvad teineteisega ning kilpkonna pea jääb rõnga väikesesse avausse kinni? See on kindlasti keeruline, kuid mitte võimatu. Ent väärtuslikku inimelu saavutada on veelgi raskem.

Põhjuslikkuse seisukohast
Inimelu saavutamiseks on vaja hulka pälvimusi, mida tuleb koguda suure usinuse ja sihikindlusega. See ei ole tulnud eimillestki, vaid kiiduväärse kõlbelise elu järgimisest minevikus.
Kuivõrd üksnes teadmisest ei piisa, on väga oluline seda harjutust niikaua jätkata, kuni seda on tunda füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt. Niisugune põhjalik uurimine mitte üksnes ei aita meil oma elu ainulaadsust mõista, vaid innustab meid seda positiivseks ja tervislikuks muutma.

2 PÜSITUS JA SURM

See harjutus on loodud spetsiaalselt selleks, et aidata harjutajal vabaneda laiskusest ja edasilükkamisest.

Olemasolevad sisemised ja välised nähtused ei seisa isegi mitte hetkeks paigal. Suve rohelus ja soe ilm muutub sügiskullaks ja läbitungivaks talvekülmaks. Isikut, kellega me rääkisime eile, täna enam ei ole. Meie parimast sõbrast saab vaenlane ja vaenlasest parim sõber. Mõtet, mis meil enne selle lause lugemist oli, enam ei ole ja koos nende sõnadega liigub meie meel pidevalt tulevikku. Isegi me elu ei ole sellest univarsaalsest tõsiasjast vaba. Kas on olemas kedagi, kes on sündinud, kuid ei sure? Vastus sellele on alati eitav. Meie keha, mida me nii väärtuslikuks peame, on üksnes elementaarosakeste kombinatsioon. Kuna need osakesed on omavahel ühendunud, peab see ühendus lõpuks ikkagi lagunema. On öeldud, et kogumine lõppeb hävimisena, kokku saamine lahkuminekuna, ülesehitamine kokkukukkumisena ja sünd surmana.

Veelgi enam, asju mis võivad me elu hävitada on palju, kuid neid, mis võivad elu päästa, on vähe. Me kasutame ravimeid ja toitu oma elu alalhoidmiseks ja kaitsmiseks, kuid isegi need võivad mõnikord meilt elu võtta. Inimeste surmasaamine lennu- ja liiklusõnnetustes, maavärinates ja sõdades on üpris tavaline.

Tegelikult hakkab surm meid ootama sellest hetkest, kui me sünnime. Meie esimene samm maa peal on esimene samm surma poole. Nagu mäeküljelt allalangev vesi, liigub elu järgmisse hetkesse, hetkekski peatumata. Noored tavaliselt ei mõtle surmale, kuid surmaisand (Jaama) ei hooli sellest, kes on noor, kes vana. Ta on valmis ründama kohe, kui tal selleks võimalus avaneb.

Keha, mida me hellitame ja hooldame, ei ole midagi muud kui kuhi määrdunud aineid. Võime katseks sülitada peopessa ja proovida seda taas alla neelata. Ka muid katseid tehes oleks ainus, mis me leiaksime, tülgastus. Kuid isegi siis on ego end juba samastanud meie olemusega, ahvatledes meid seda tõsiasja ignoreerima ning me kulutame kogu oma elu materiaalsete asjade kogumisele, raisates oma elu lihtsalt ego rahuldamiseks. Pole tähtis, kui palju keegi on midagi kogunud, surmahetkel on isegi nii väikest asja nagu nõel võimatu kaasa võtta. Keegi teine naudib seda kõike, mida sina oled kogunud. Tuleb maha jätta kõik lähedased, sõbrad ja sugulased, ka keha, mis on olnud meiega algusest saadik, ja üksi lahkuda. Seetõttu oleks selle asemel, et elada homse päeva jaoks, mõistlik end juba täna rahulikuks surmaks ette valmistada ning kindlustada endale virgumise võimalus bardos. Ainult positiivsed ja negatiivsed meeleseisundid määravad ära need erinevad olukorrad, millega me peale surma kokku puutume.
Mõistes kõikide nähtuste püsitut loomust, laulis kõrgeauline Džigten Sumgön selle kõuehäälse vadžralaulu:
Oh häda! Kuna elu on kaduv ja surm kindel,
näivad maised teod võltsid.
Kaheksa maist dharmat on kirev vikerkaar –
mõtle, kui siin on midagi mõtlemist väärt.
Üldise ettevalmistuse seda osa tuleks teha senikaua, kuni pisarad hakkavad voolama ja ihukarvad püsti tõusevad.

3 KARMA SEADUS

Karma määrab ära kogu meie olemasolu ja elud. Karma ei ole meist väljaspool asuv jõud, vaid meie keha, kõne ja meele teod. Me kanname ise vastutust oma masenduse, frustratsiooni ja rahulolematuse eest, kuna karmad on meie endi loodud. Et tuua õnne meie ja ka teiste ellu, on seetõttu ainus tähtis ülesanne tekitada nii palju kui võimalik positiivset karmat. Vaid meie oma negatiivne karma ning ei miski muu saadab meid põrgusse ja näljaste vaimude ilma. Teiselt poolt saab üksnes meie positiivne karma saab tagada meile parema ümbersünni ja virgumise.
Šantideva on selle kohta ütelnud:
Kannatus ja ebaõnn,
erinevad hirmud ja
lahusolek meeldivast –
kõik see tuleb negatiivsetest tegudest.
Kui meel toimib pälvimusi pälvivalt,
siis kuhu ta ka ei läheks,
kõikjal austatakse teda ta pälvimuste järgi.
Kui teod on negatiivsed,
soovib igaüks siiski õnnelik olla;
kuhu ta ka ei läheks,
kõikjal hävitavad ta negatiivsusest tulenevad kannatused.

Üldiselt on olemas kolme liiki karmat: positiivne karma, negatiivne karma ja neutraalne karma

On kümme positiivset karmat:
Kehas:
1. igasuguste elusolendite tapmisest hoidumine
2. varastamisest hoidumine
3. valest seksuaalkäitumisest hoidumine
Kõnes:
1. valetamisest hoidumine
2. laimamisest hoidumine
3. kalkidest sõnadest hoidumine
4. klatšist hoidumine
Meeles:
1. ahnusest hoidumine;
2. teiste kahjustamisest hoidumine;
3. valedest vaadetest hoidumine.

On kümme negatiivset karmat:
Kehas:
1. tapmine;
2. varastamine;
3. vale seksuaalkäitumine.
Kõnes:
1. valetamine;
2. laimamine;
3. kalgid sõnad;
4. klatšimine.
Meeles:
1. ahnus;
2. pahatahtlikkus;
3. valed vaated.

Neutraalne karma:
Meditatsioonis, kui meel on dualismi sõlmed lahti harutanud, tekib kõikidest äärmustest vaba karma ja seda nimetatakse neutraalseks karmaks. Selles seisundis ületab meel arusaamad subjektist vastandatuna objektile ja nirvaanast vastandatuna sansaarale. Just selles seisundis saavad kõik vastandid ühtseks.
Positiivsete ja negatiivsete karmade tagajärgi kogetakse neljal erineval moel. Neid kutsutakse ka neljaks viljaks:
· lakkamise vili;
· küpsemise vili;
· funktsionaalselt oma põhjusega sarnanev vili;
· kogemuslikult oma põhjusega sarnane vili.
Lakkamise vili tähendab seda: Kümmet positiivset tegu järgides lõpetame teistele kannatuste põhjustamise ja selle tulemusena lakkame ise kannatamast lahusoleku, haiguse, lühikese elu ja ebaõnne tõttu.
Küpsemise vili tähendab seda: Kümne positiivse teo küpsev vili on see, et me sünnime kõrgemates ilmades, ja kui me neid tegusid teeme loobumise ja bodhitšittaga, võime saavutada vastavalt kas arhati seisundi või buddhasuse.
Funktsionaalselt oma põhjusega sarnanev vili tähendab seda: kui meile on tuttavad sellised “funktsioonid” nagu mittetapmine, mittevarastamine jms, meeldib meile automaatselt neid jätkata.
Kogemuslikult oma põhjusega sarnanev vili tähendab seda: järgides kümmet positiivset tegu, laseme me teistel kogeda rahu, õnne, turvatunnet, jõukust jne ning selle tulemusena saame neid ka ise kogeda.
Nende nelja vilja vastandeid tuleks rakendada ka negatiivsete tegude puhul.
Motiveerituse astmest ja muudest vajalikest tingimustest sõltuvalt on karma küpsemise aeg erinev, kuid see ei jää tulemata, kui just vastandjõud talle vastu ei toimi. Mõni karma annab vilja selles elus ja mõni järgmises elus, mõnel kulub koguni mitmeid elusid.
“Terase tähelepanu suutras” on öeldud:
Tuli võib muutuda külmaks,
õhku võib nööriga siduda,
päike ja kuu võivad alla kukkuda,
ent karma tagajärjed ei jää tulemata.
Seda harjutust tuleks teha senikaua, kuni kogu keha selle kogemisest vappub, ihukarvad püsti tõusevad ja pisarad voolama hakkavad.

4 SANSAARA KANNATUS

Buddha ütles: Kolm maailma on täis kannatusi.
See harjutus on loodud selleks, et aidata harjutajal lahti saada kiindumusest ilmalikesse naudingutesse.
Ei ole kunagi olemas olnud inimest, kes oleks sansaaras leidnud absoluutse õnne, ega saagi olema. Sansaaras, ükskõik, kus me ka ei oleks sündinud – eksistentsi tipust sügavaima põrguni – ei olda vaba teatavast, masendusest ja mitmetest muudest kannatustest. Kuigi kõrgemate ilmade olendid kogevad mõningat õnne ja rõõme, ei ole need jäävad ning on määratud muutuma – see ongi kannatus.

Mis on kolm põhilist kannatust?
Need on:
Valude kannatus. Valude kannatus tähendab teravaid valuaistinguid nagu peavalu või teisi valulisi olukordi, mida olendid kuues ilmas kogevad.
Muutumise kannatus. Muutumise kannatust kutsutakse nõnda, sest kogu sansaara õnn ja nauding muutuvad lõpuks kannatuseks. See tähendab, et ilmaliku õnne teiseks tahuks on kannatus.
Kõikehõlmav kannatus. Sisemised ja välised nähtused on loodud muutuma ja hävima. Sellest vaatepunktist nähakse kõiki nähtusi kannatusena, sest ükski neist ei paku meile jäävat õnne. Kuigi seda tüüpi kannatus hõlmab kõike, ei taju tavalised olendid üldjuhul seda, kui tugevad kannatused on neid endi alla matnud.

Millised on olendite kannatused kuues ilmas?
Kannatused põrgus. Põrguilmades taluvad olendid kujuteldamatuid kannatusi – neid põletatakse, küpsetatakse ja praetakse ülikuumas tules. Külmas põrgus tarretab tajuvaid olendeid mõõtmatult külm temperatuur ja nende kehad kattuvad valulike villidega. Olendite pidev nutmine ja kaeblemine teeb põrgu veelgi hirmuäratavamaks ja kardetavamaks. On öeldud, et põrguilmade seisundeid on kaheksateist.
Kaheksa kuuma põrgut on:
1. Taaselluärkamise põrgu;
2. Mustade triipude põrgu;
3. Massihävituse põrgu;
4. Nutmise põrgu;
5. Suure nutmise põrgu;
6. Väga kuum põrgu;
7. Piiritu põrgu.

Kaheksa külma põrgut on:
1. Villide põrgu;
2. Lõhkevate villide põrgu;
3. Hambaplagina põrgu;
4. Aevastamise põrgu;
5. ‘Kehut’-nutmise põrgu;
6. Utpala-taoliste tükkide põrgu;
7. Lootose-taoliste tükkide põrgu;
8. Suure lootose taoliste tükkide põrgu.
Kaks muud põrgut on:
1. Juhuslikud põrgud
2. Naaberpõrgud
Põrguilmades ei ole eluea kestvus kunagi alla 1,620,000,000,000 inimaasta.

Kannatus pretade ilmas. Pretad kannatavad nälga ja janu. Nende karmast põhjustatud negatiivse nägemise tõttu, muutub kõik söök ja jook, mida nad vaatavad, kivideks ja veriseks mädaks. Nende pilgu all kuivavad jõed ja viljapuud ära. Veelgi enam, mõnedel pretadel on hiiglasuur kõht, peenike kõri ja tillukesed jalad, mis teeb neile võimatuks liikumise ja söömise. Mõningaid sedalaadi pretasid võib näha ka inimilmas. Pretade ilmas on eluea kestvuseks 15 000 inimaastat.
Kannatus loomade ilmas. Rumalust, apaatiat ja nõmedust on loomade ilmas rohkem kui muudes olendite ilmades. Mõned loomad söövad oma lapsi ja mõned söövad oma vanemaid. Need, kes elavad inimeste juures, peavad kogu oma eluaja töötama ja lõpuks teeb see, kes tavaliselt nende eest hoolitseb, neist süüa. Mõned neist surevad pärlite, villa, luu, vere, liha ja naha tõttu. Suuremad loomad söövad väiksemaid ja mõned väikesed loomad teevad pesa suure looma kehasse, põhjustades tugevat ärritust. Loomade eluiga varieerub tuhandetest aastatest kuni ühe päevani.
Kannatus inimeste ilmas.
Kõik inimeste kannatused võib kokku võtta neljaks kannatuseks:
Sündimise kannatus. 9-kuulise karmi vangistuse ajal ema üsas kogeb inimolend mitmesuguseid kannatusi. Seest on üsa räpane, haisev ja pime nagu tualett või vangla. Kui ema neelab midagi kuuma, tunneb laps tema üsas, et teda nagu oleks pandud keeva vee potti; kui tarvitatakse midagi külma, tunneb ta, et tema ümber on jääkuhjad. Kui ema on ülesöönud, on lapsel tunne, nagu oleks ta kahe kaljutüki vahele pigistatud ja kui ema on näljane, siis tunneb laps, nagu ripuks ta kalju küljes. Jäsemete arenedes tal on tunne, nagu ta oleks läbi torgatud ning 9 avause arenemisel on tal tunne, nagu teda lõigataks. Kui ema sünnitab, on lapsel tunne, nagu teda surutaks läbi kõrvetavkuuma läbikäigu. Kui laps puutub kokku maapinnaga, siis tal on tunne, nagu oleks ta kibuvitsahunnikusse visatud, ning kui teda puhastatakse, tunneb ta valu, nagu võetaks talt nahk maha.

Vanaduse kannatus. Kaunis jume närtsib ja füüsiline jõud hakkab kahanema. Sooned tõmbuvad kokku, raskendades liikumist, istumist ja magamist. Juuste värv muutub ja nahale ilmuvad sajad kortsud. Nägemine kaotab oma teravuse ja kõrvad ei suuda korralikult kuulda. Hambad kukuvad välja ja rääkides hakatakse pudistama. Seedimisvõime on nõrk ja toit ei maitse enam nagu tavaliselt. Mälu nõrgeneb ning noored ignoreerivad vanu.
Haiguse kannatus. Haigus ei ole ainuüksi füüsiline valu, vaid ka vaimne piin. Ei saada süüa, mis meeldib, ning tuleb võtta ravimeid, mis maitsevad tülgastavalt. Tuleb kulutada palju raha ning haiget valdab surmahirm ja masendus.
Suremise kannatus. Hoolimata sellest, et kõik on surija juures, tunneb too end üksikuna. Tuleb minna üksi järgmisse sündi, jättes kõik maha. Ükskord tuleb süüa viimane söök, magada viimane uni ning öelda viimane sõna. On öeldud, et kannatus mida tuntakse, kui teadvus lahkub sellest kehast, on nagu kalal, kes on visatud kuumale liivale. Kehast saab laip ja teadvus laguneb laiali nagu sulekuhi tugeva tuule käes.
Kannatus pooljumalate ilmas. Pooljumalad ei salli, et jumalad naudivad õnne ja rõõmu. Nende ääretu kadedus tõukab neid jumalate vastu, kes elavad neist ülalpool ning on neist uhkemad ja vägevamad, lahingusse astuma. Jumalad ei koge kunagi ebaloomulikku surma ja nende relvad on märgatavalt võimsamad kui pooljumalate omad. Võitluses kaotab elu loendamatu hulk pooljumalaid, kuid mitte jumalad.
Kannatus jumalate ilmas. Ihade ilma jumalad naudivad maiseid lõbusid ja õnne küllaltki pika aja vältel, kuid mitte igavesti. Elu lõpp paneb neid unustama kõike seda, mida nad nautisid. Surev jumal peab kokku puutuma nii hirmsate kannatustega, millest tal enne aimugi polnud. Hakkab juhtuma ebatavalisi asju, mis surevat jumalat hirmutavad. Lillevanik kaela ümber, mis pole tuhandete aastate jooksul kunagi räpane olnud, hakkab närtsima. Keha lehkab ja teised jumalad kipuvad surevat jumalat hooletusse jätma. Nad viskavad eemalt lilli ja paluvad: “Sündigu ta inimesena, järgigu kümmet positiivset tegu ning sündigu ta uuesti ihade ilma jumalana”. Enne surma näevad jumalad nägemuses madalamaid ilmu, kuhu nad sünnivad. See kohutab neid nii, et nad minestavad mitu korda. Sedasorti kannatused kestavad ihade ilma jumalate seitse päeva, mis võrdub 350 inimaastaga.
Vormi- ja vormitu ilma jumalad langevad samuti madalamatesse ilmadesse, kui nende pälvimused on ammendatud.