Praktika annetamine tähendab alati oma guru (õpetaja) õpetuse järgi elamist. Kuid mis juhtub siis, kui guru annab meile nõu mida me ei soovi järgida või mis on vasturääkiv Dharma ja terve mõistusega? Mõõdupuuks on alati loogiline arutlus ja Dharmalik arukus. Igasugune nõuanne mis neile vastu räägib tuleb tagasi lükata. Seda ütles Buddha ise. Kui keegi kahtleb öeldu väärtuses, tuleb õrnalt põhimõtet rõhutada ja kõik kahtlused selgendada. See ülesanne muutub mõnevõrra tundlikumaks Kõrgeimas Tantras, kus täielik allumine gurule on üks eeltingimusi; kuid ka siin peab allumine toimuma vaid teatud tähenduses. Kui guru osutab itta ja ütleb et mine läände, siis pole õpilasel eriti muid valikuid kui etteheiteid teha. Seda tuleb teha austuse ja alandlikkusega, sest ükskõik millise negatiivsuse näitamine õpetaja suunas pole siiski üllas viis tasuda tema lahkuse eest.

Guru vigade märkamine ei peaks meis tekitama lugupidamatuse tunnet, sest demonstreerides meile oma vigu näitab guru meile tegelikult millest me peame vabanema. Või vähemalt on see meie jaoks kõige kasulikum suhtumisviis. Oluline punkt siin on, et õpilasel peab olema julgust siiraks küsimuseks ja tal peab olema - pigem selge kui pime - pühendumine.

Sageli öeldakse et guru-jooga treeningu põhisisu on arendada võimet näha täiuslikuna kõike mis guru teeb. Mulle isiklikult ei meeldi kui see läheb liiga kaugele. Me näeme sageli tekstides „Iga tegu on nagu täiuslik”. Kuid seda fraasi tuleb näha Buda Šakjamuni oma sõnade valguses: „Võta mu õpetus omaks allles peale selle kontrollimist, nii nagu kulda ostes seda kontrollitakse. Ära võta midagi minust omaks vaid uskudes.” Probleem selle praktika juures – näha kõiki guru tegusid täiulikena – on, et see muutub väga kergesti mürgiks nii guru kui õpilase jaoks. Seetõttu, alati kui ma seda praktikat õpetan ütlen ma alati, et traditsiooni „iga tegu on nagu täiuslik” ei tule rõhutada. Kui Guru peaks väljendama ebadharmalikke väärtusi või andma Dharmale vasturääkivaid õpetusi, peaks guru täiuslikuna nägemine andma teed arukusele ja Dharmatarkusele.

Võtame näiteks mind ennast. Kuna paljud eelmised Dalai Laamad on olnud suured targad ja öeldakse, et mina olen nende taaskehastumine, ja samuti kuna ma selles elus annan palju religioosseid õpetusi, usuvad paljud inimesed minusse ja oma guru jooga praktikas visualiseerivad mind kui buddhat – ja need inimesed peavad mind ka oma ilmalikuks juhiks. Seetõttu võib see „näha iga tegu täiuslikuna” kergesti muutuda minu jaoks mürgiks minu suhetes mu rahva ja täidesaatva administratsiooniga. Ma võiks mõelda endast: „Nad kõik näevad mind buddhana ja seetõttu aktsepteerivad kõike mida ma neile ütlen.” Liiga palju usku ja omistatud tajupuhtust võib vägagi kergelt pöörata asjad mädaks. Ma rõhutan alati, et guru tegude täiuslikkuse õpetust ei tohiks tähtsustada tavapraktiseerijate elus. See oleks õnnetu lugu kui Buddhadharma, mis on rajatud sügava tarkuse läbi, peaks taanduma teisejärgulisele kohale.

Võibolla sa mõtled, et „Dalai Laama pole lugenud Lam Rim´i tekste. Ta ei tea, et ei ole Dharma praktiseerimist ilma guruta.” Minus ei puudu austus Lam Rim´i õpetuste vastu. Vaimsel teel olev õpilane peab toetuma õpetajale ja peab mediteerima selle õpetaja headusele ja headele omadustele; kuid õpetus tema tegude täiuslikeina nägemisest tuleb rakendada vaid Dharma kui terviku ja ratsionaalse teadmistepüüdluse (mida ta esindab) kontekstis. Kuna õpetus guru tegude täiuslikuina nägemisest on laenatud Kõrgeimast Tantrast ja sisaldub Lam Rim´is põhiliselt õpilase tantristlikeks praktikateks ettevalmistamiseks, peavad algajad suhtuma sellesse ettevaatusega. Ja vaimsete õpetajate jaoks, kui nad väärkasutavad seda guru jooga põhimõtet, et oma naiivsete õpilaste üle mõju saavutada, on sellised teod nagu elavate põrguleekida valamine otse nende kõhtu.

Me püstitame keerulisi altareid ja sooritame pikki palverännakuid, kuid sellest parem on meeles pidada Buddha õpetust: „Ära kunagi tee ühtki negatiivset tegu; tee alati head; suuna kõik harjutused meele täiustamisele”. Kui meie praktika suurendab väärkujutlusi, negatiivsust ja häiritud meeleseisundeid, siis teame, et midagi on valesti.
Vahel öeldakse et 800 aastat tagasi indias toimunud Budismi languse peamine põhjus oli Vajrajaana praktiseerimine selleks mitte sobilike inimeste (mittekvalifitseeritute) poolt ja sektantlus mille põhjustas korruptsioon Sanghas. Igaüks kes õpetab Tiibeti Budismi peab seda meeles pidama kui ta viitab nõudmisele „iga guru tegu peab nähtama kui täiuslikku”. See on äärmiselt ohtlik õpetus, eriti aga algajatele.

Tema Pühadus Dalai Laama
Raamatust „The Path to Enlightenment” (Snow Lion Publications)