Gartšhen  Rinpotšhe loeng
virgumismeelest
 Vermontis, USA, 
Drikung Kagjü 
Dzogtšheni Kogukonnas

Tänan teid kõiki, kes te olete täna läbi suure lumetuisu ja külma siia tulnud. Tere tulemast!
Milarepa õpetas, et kõik raskused ja katsumused, mida me peame ületama selleks, et kuulata ja praktiseerida dharmat*, annavad meile hulgaliselt pälvimusi.

Pälvimuste kogumine sillutab teed edule.
Buddha õpetuse järgi on dharmasid lugematul hulgal ja on võimatu mõista neid kõiki. Kuid kõigi õpetuste tuum on pälvimuste kogumine. Kui küsida, mis on pälvimused, siis need on kõik tegevused, mida me rakendame mõttega aidata teisi. Kui me oleme omakasu peal väljas, siis kõik meie teod riknevad, sest omakasu taga ajades me süvendame harjumust enese küljes rippuda. Kui me tegutseme teiste huvides, on see vastumürgiks enesesse klammerdumisele. Teiste hüveks tegutsemise kaudu, mis vabastab meid klammerdumisest enesesse, kogume me suurel hulgal pälvimusi. See on lihtne, aga kõrge õpetus.
Täna oleme siia kogunenud selleks, et õppida bodhitšittat**, ja ma luban anda endast parima. Mul ei ole väga kõrgeid teadmisi ja teostusastet, kui selleks, et luua hea side kõigi teiega siin, ma räägin pisut bodhitšittast ehk virgumismeelest.
Te peate teadma, et püüd rahuldada iseenda vajadusi ja heaolu on põhjuseks paljudele hädadele, samal ajal kui püüd rahuldada teiste heaolu põhjustab heade omaduste tärkamist. Kui me räägime pälvimustest, me ütleme: "Oo, sel inimesel peab olema kogutud palju pälvimusi, seda väljendab tema vooruslikkus, heaolu, jõud, intelligents jms." Ehkki need head omadused ilmnevad selles elus, me peame mõistma, et kogutud on nad kõigi eelmiste elude jooksul, praktiseerides suuremeelsust, rahulikkust, moraalsust jms
Täna õhtul ma räägin, mis kasu on bodhitšittast ehk virgumismeelest. Kui me seda tõesti mõistame, siis tärkab meie südames soov pühenduda dharma praktiseerimisele. Täpselt samamoodi nagu siis, kui me näeme, et keegi on raskesti haige ja seda haigust saab ravida teatud ravimiga, tekib meis soov hankida see ravim.
Bodhitšitta omaduste tutvustamiseks toon teile kaks näidet. Esimene on kalliskivist, mis on lõigatud ja poleeritud. See kalliskivi on nagu budist, kel on lugematul hulgal kirgastunud omadusi. Erinevalt kivist, millel on küll sünnipärane kalliskivi potensiaal, aga mis pole veel lõigatud ja poleeritud. Lihvimata kalliskivi, mis väljastpoolt ei erine tavalisest kivist, on nagu tajuvate olendite meel. Budistil, kes on kogunud kujutledamatul hulgal pälvimusi ja voorusi läbi kolme maailmaajastu, ilmnevad seeläbi hinnalised omadused nagu lihvitud kalliskivil. Kuid ükskõik, kui palju pälvimusi me ka kogume, peab meil olema võime anda need kõigile olenditele edasi.
Kui küsida, millisel viisil tärkavad olendites valgustunud omadused, siis toimub see läbi bodhitšitta ehk virgumismeele.
Teine näide, mille ma võin tuua - see on erinevus vabalt voolava vee ja jääkamaka vahel. Nende põhiolemus on sama, aga omadused, mis neis ilmnevad, on küllaltki erinevad. Tajuvad olendid on nagu jääkamakas, neil on komme klammerduda, mis loob tahke kogu. Me võime öelda, et sansaara on hiiglaslik külmutuskapp, milles kõik on täielikult külmunud tänu kombele endasse klammerduda. Meis sünnivad negatiivsed emotsioonid nagu kiindumus ja vastumeelsus ning meil ei õnnestu märgata halba, mis sellest sünnib. Pole kahtlust, et selle mittemärkamine on rumalus. Ja vaatamata meie praegusele külmunud olekule peame siiski mõistma, et meil kõigil on alus ja põhjus virgumiseks - see on budaloomus.
Loomulikult on kõigil tajuvatel olenditel budaloomus, see budaloomus on nagu voolav vesi. Budaloomuse jõul me saame koguda voorusi, töötada teiste olendite heaks, puhastada end negatiivsusest ja süvendada häid omadusi, saavutada edu ja tõusta ülespoole vabanemise teel.
Aga kui me kutsume esile kiindumust ja vastumeelsust ning teisi negatiivseid emotsioone, siis meie loomu poolest voolav budaloomus jäätub.

Kiindumus asjadesse on klammerdumine enesesse.
Kõigepealt vaatame, kuidas kiindumus meelt pimestab. Me peaksime uurima oma meelt tähelepanelikult, nii nagu me kuulame praegu seda loengut. Just läbi sellise juurdlemise tekib kogemus, kuidas kiindumus meelele kahju teeb.
Kui me mõtleme, et meile meeldib hinnaline maja, siis fakt, et me sellist maja tõesti omame, ei kahjusta meid kuidagi, kui meie meeles ei ole kiindumust ega vastumeelsust. Kui tekib mõte - see maja on nüüd minu, siis see mõte ise ongi kiindumus. Kui vaadata meelt ennast, siis selles ei ole substantsi. Samuti on kiindumusega - selles ei ole substantsi, olemust. Kuid sel hetkel, kui meel kiindub välisesse objekti, siis meel ise muutub seotuks, külmunuks ja tahkeks.
Ma samastan välise objekti minu endaga ja kui keegi kahjustab seda, viskab kivi aknasse või mis iganes, siis ma tunnen, nagu oleks keegi tegelikult haavanud minu füüsilist vormi. Seda tekitab minu kiindumuse jõud.
Me peaksime aru saama, et kõik kiindumused ja vastumeelsused tekivad meie harjumusest klammerduda enesesse. Kõik vead, mis leiduvad selles maises ilmas, tekivad kiindumusest ja vastumeelsusest, mis tuleb klammerdumisest enesesse.
Kui me soovime puhastada oma sünnipärast budaloomust, jõuda täielikult valgustunud budasusse, on hädavajalik eraldada oma meel kiindumusest ja vastumeelsusest.
Me peame muutuma väga tähelepanelikuks, läbini teadlikuks mõtete suhtes, mis meie meeles tärkavad. Kiindumus, mis meie meelt valdab, on nagu lõpmata pikk rüü, mis mässib meid üha tihedamalt ja tihedamalt endasse. Negatiivsetel emotsioonidel, mis meis tekivad, ei ole tegelikult mitte mingisugust olemust või tuuma. Samuti puudub meelel endal substants. Meel on vaba kõigist äärmustest, olemisest ja mitteolemisest, aga kui kiindumus tekib ja meelt pimestab, siis tärkab kannatus. Ehkki kiindumus on loomu poolest illusoorne ja olemusetu, kui me kinnistume nähtumustele kui reaalsetele ja iseendale kui reaalsele, siis me kogeme tegelikku kannatust oma meeles.
Me võime kiinduda välistesse ja sisemistesse nähtustesse. Kiindumise objektiks võivad olla meie perekonnaliikmed, meie keha jne. On oluline juurelda selle nähtuse üle ja endale selgeks teha, et kiindumus tekib meie meeles endas. On öeldud, et ükskõik mille külge sa oled kõvasti kinni jäänud, sellest pead sa lahti ütlema. Me peame juurdlema asjade üle, mis meid seob. Kui küsida, kust see orjust algab, siis see on olnud meiega aegade algusest peale läbi meie harjumuse klammerduda enesesse.
Esiteks oleme kiindunud oma kehasse. Seejärel, olles võtnud vormi, kiindume oma ettekujutustesse, nagu kodu ja erinevad objektid. Me oleme kiindunud oma armsamasse ja seejärel oma lastesse, mõeldes, et me tahame ja vajame neid asju ja inimesi oma elus. Kuid meie harjumus klammerduda enesesse ja jääda kinni kiindumuse objektidesse muudab asja ainult halvemaks.

Kiindumusel on omadus kasvada.
Kõik tsüklilise eksistentsi fenomenid tekivad sellest, et algsele budaloomusele, mis on täielikult ilma substantsita, surututakse peale negatiivsed emotsioonid nagu kiindumus ja vastumeelsus. Me peame aru saama, et aluspõhi ise on ilma olemuseta.
Harjumus klammerduda endasse on kogunenud meisse sansaaras aegade algusest peale ja jätkab lakkamatult kogumist nagu lumelaviin. See saab teoks seeläbi, et meile jääb märkamatuks meie harjumus kiinduda.
Näiteks kui õpilane annab mulle selle puuvilja, siis sel momendil ei ole ta endasse klammerdunud. Aga kui ma võtan selle puuvilja vastu mõttega: "Oo, see on minu!", siis ma süvendan harjumust klammerduda endasse. Ma kiindun objekti ja kui siis keegi tahab seda minult ära võtta, siis saan vihaseks, asun võitlusesse jne.
Klammerdumine, mis on meisse kogunenud, suureneb jätkuvalt ja ei lõpe iial. Ja isegi kui me kogeme õnne, pole me iial rahuldatud, vaid tahame üha rohkem ja rohkem. Kui meil on 10 000 dollarit, siis tahame 100 000 jne. Isegi kui asjad, mida me saame endale lubada, võimaldavad meile mõningal määral naudingut ja õnne, siis märkame peagi, et oleme sunnitud mõningatest väärtuslikest asjadest loobuma, peame maksma arveid jne. See tekitab tahtmist kaotatut tagasi saada ja sellest tekib kannatus. Ükskõik, kui palju me ka kogume, meie iha pole ikka rahuldatud. Ja kõik, mille me kaotame, tekitab meis suurt piina. Seepärast peame mõistma, et kogumine iseenesest tuleb ihast ja kiindumisest ja on põhjus kannatuseks.
Asjad, mille saamiseks me oleme nii palju tööd rabanud, võivad hävida tules või ära varastatud saada, sest nende olemus on püsitu. Me peaksime hoolega juurdlema selle üle, et iga asi, mis alguses on õnne põhjus, muutub lõpuks kannatuse põhjuseks.

Teiste aitamine päästab kiindumustest tekkinud kannatustest.
Klammerdumisel endasse, mis sunnib meid üha koguma, pole mingit jõudu vabastada meil kannatusest, ei lühikese- ega pikaajaliselt. Sellepärast me peame jätma enese küljes rippumise ja keskenduma selle vastumürgile, milleks on teiste aitamine. Seepärast on Ngültšhu Thogme Zangpo õpetanud: "Eranditult kõik kannatused on tulnud soovist leida oma isiklikku õnne, täiuslikud budad tärkavad altruistlikust meelest."
Me peame mõistma, et klammerdumine endasse on iseenesest kannatus, ja püüdma end sellest harjumusest puhastada. Klammerdumine enesesse tekib rumalusest või tähelepanematusest oma meele loomuse suhtes. See tähelepanematus on nagu vana kuningas ja negatiivsed emotsioonid on nagu selle kuninga ministrid. Kui me oleme tähelepanematud oma meele loomuse suhtes, siis meil ei ole võimalik märgata, kui meie meelevoolus tärkab enesesse klammerdumine ja negatiivsed emotsioonid meid seovad.
Seda mõistes tekib meil soov pingutada, et alistada oma kiindumus ja vastumeelsus. Me saame teha seda identifitseerides väliseid objekte, mis loovad tingimusi kiindumuse ja vastumeelsuse tekkeks. Ja isegi juhul, kui loobumine välistest objektidest ei ole hädavajalik, on oluline endale teadvustada kiindumus ja vastumeelsus meie meeles ja loobuda neist.
Ülim meetod negatiivsete emotsioonide hülgamiseks on arendada kaht tüüpi bodhitšittat. Ma jagan teile Ngültšhu Thogme Zangpo brozhüürikesed "37 bodhisattva teguviisi". Selles sisaldub kõigi budade õpetuste essents. Kui te õpite seda teksti hästi tundma ja rakendate seda praktikas, tõuseb sellest suur tulu nii selles elus kui tulevastes eludes.

Vaenlased arendavad meid sõpradest enam.
Et bodhitšitta ehk virgumismeel võiks tekkida, selleks on meile õpetatud mõtisklust kõigi emade - tajuvate olendite üle, keda on lugematul hulgal nagu taevas on lõpmatu. Üldiselt on kerge tekitada armastust oma meeles, kui objektiks on meie ema või isa. Parem tee, mida õpetas Džigten Sumgön, on bodhitšittat genereerides mõtiskleda eelkõige oma vihavaenlaste peale. See on palju raskem praktika. Kui me mõtleme oma vaenlastest armastuse ja kaastundega, siis selle kaudu saame me täielikult kõrvaldada viha. Džigten Sumgöni erilise õpetuse järgi ei ole harjutuse põhimeetod kõikide olendite kujutlemine oma kalliste vanematena, palju tähtsam on mõtiskleda armastusega oma vaenlastest.
Alguseta aegadest saadik on meil olnud lugematuid uuestisünde, nende sündide jooksul pole olnud ühtegi olendit, kes poleks kordagi olnud meie hea ema või isa, kes on hoolitsenud meie eest suure armastuse ja hoolega. Kuid ikkagi me kogeme selles elus palju takistusi, mida meie vaenlased on meile põhjustanud. Kui küsida, kuidas ikkagi juhtub, et meie vaenlased saavad meile kahju teha, siis peame mõistma, et eelmistes eludes on need inimesed olnud meie emad, isad või armastajad ja nad tahtsid kõigest hingest meile head teha, aga meie ei suutnud täita neile antud lubadusi ja sellest tekkis viha. Seepärast ilmusid nad meie praegusesse ellu kui inimesed, kelle suhtes me omame karmavõlga.

Ligimese armastus võib muutuda eksimuseks.
Kuidas küll juhtus, et head kavatsused ja tunded muutusid vigadeks ja kannatuseks? Meil olid kaaslased - kallim või vanemad, me armastasime neid, kuid see armastus muutus siduvaks, tahkeks, kui tekkis kiindumus ja klammerdumine. Kuna armastus ei läinud seda rada, nagu me lootsime, siis tekkis viha, vastumeelsus. Sel viisil võib isegi nii suurepärane asi nagu armastus muutuda eksimuseks, mis tekitab kannatusi. Me peame mõistma, et kõik, kes ilmuvad meie tänasesse ellu kui vaenlased, on kunagi minevikus olnud väga head meie vastu. Kui me mõtleme, et me võlgneme neile karmavõla ja seepärast kogeme kannatust praegu, siis viha väheneb kohe.

Oleme oma vaenaste ees võlglased.
Kui me sel viisil harjutame, siis viha vaenlase vastu muutub üha vähemaks. Kui me mõistame, milline eksitus on viha, siis hakkame otsima rahu oma meeles. Kui me mõistame viha põhjusi, siis pöörame oma tähelepanu neile, kelle suhtes tunneme suurt kiindumust. Perekonnaliikmed, armsamad, kõik, kes on meile kallid ja lähedased. Kui me mõtleme, et see inimene on minu laps, minu sõber, siis selle mõttega tärkab meie meeles klammerdumine endasse. Ja see muudab meele jääkamaka sarnaseks.
Kui me tõeliselt mõistame, et tajuvate olendite hulgas pole ühtegi, kes poleks olnud meie armsad vanemad, siis me mitte ainult ei vähenda viha oma vaenlase suhtes vaid vähendame ka kiindumust ja kinnijäämist armastatud inimestesse. Kui me mõistame, mis põhjustab karmat, siis näeme näiteks, et oma lastega oleme me seotud karmavõla kaudu, kuna me oleme võtnud suure vastutuse nende ees selles elus. Me peame nägema suurt vaeva, et neid toita ja katta, aga tegelikult on nad meie võlgnikud, kes tulid sellesse ellu meilt võlgu võtma. Kui me mõtleme nende peale rohkem kui võlgnikele peale ja kui me mõtleme oma vaenlastest rohkem kui olenditest, kellele meie oleme võlgu, siis meie emotsioonid ühtlustuvad. Me ei koge suuri äärmusi nagu kiindumus ja vastumeelsus. Aga kui me pole võimelised vähendama oma kiindumust sel teel, siis see lõpuks fikseerub ja kui asjad ei lähe nii, nagu meile sobib, siis pöördub kiindumus vastumeelsuseks.
Mineviku karma jõul me oleme saanud kokku siin ja praegu. Pole õige mõelda, et meie suhe püsib muutumatuna ja jääb alatiseks kestma. See, kuidas me koos edasi läheme, sõltub meie karmast. Sel viisil mõeldes vähendame oma harjumust klammerduda ja kinnistuda. Kui me tõeliselt kõrvaldame kiindumuse ja vastumeelsuse, siis me kõrvaldame ka kannatuse põhjused. Selleks, et see juhtuks, peaksime mõtisklema nende asjade üle, et võrdsustada kiindumus ja vastumeelsus meie meeles. See oleks nagu vesi, mis ei külmu ka kõige suurema külma ajal ja ei lähe kuumuses keema, vaid säilitab ühtlase temperatuuri. See juhtub, kui meie meel püsib meelerahus. Kui me suudame seda teha, siis hakkame märkama oma meele voolavat loomust. Selline ongi meie meel tõeliselt.

Maised tegevused toovad ajutist õnne.
Meie maailmas on kaht tüüp dharmat, mida järgida. Me võime pühenduda täiuslikule budadharmale või pühendume maistele dharmadele. Maised tegevused võivad tuua õnne selles lühikeses elus. See on kõikide olendite soov. Isegi kui me vaatame väikest putukat, siis võime näha, et ta käib pidevalt siia-sinna, otsides süüa, mis teeb selle väikese olendi õnnelikuks selles maises maailmas. Sama kehtib ka meie kõigi maiste tegevust suhtes. Me otsime õnne ja püüame end vabastada kannatustest. Aga me otsime ainult ajutist lahendust. Samal ajal kui budistid on õppinud meetodit, mille kaudu me kogeme õndsust, mis on täielikult kannatusest vabastatud.
Maine eluvaade ütleb, et tuleb ainult saavutada oma eesmärk, saada rikkaks jms, siis saame ka õnnelikuks. Milarepa õpetas, et rikka kannatused suuremad kui vaesel. Sest ükskõik kui mitu sada tuhat dollarit nad ka ei teeniks, püsib neis alaliselt soov teenida veel rohkem. Ja olles oma varanduse kokku kogunud, peavad nad seda hoidma ja kaitsma. Need, kes on vaesed, kannatavad loomulikult selle pärast, et neil pole piisavalt, aga see kannatus ei ole võrreldav rikaste kannatusega. Kui selle üle mõtiskleda, siis tärkab soov leida õndsust, milles ei sisaldu kannatus. Seda on võimalik saavutada, kui eraldada oma meel täielikult negatiivsetest emotsioonidest nagu kiindumus ja vastumeelsus jms. Kui me seda teeme, siis meie meel jääb püsima muutumatu puhtuse seisundis. Te peate ise uurima seda asja, et veenduda, kas see on tõsi või vale.

Tõeline õnn peitub meele ära tundmises.
Kui teil on oskus vaadata otse oma meelde, mis on vaba kiindumusest ja vastumeelsest, siis see põhjustab õnne nii selles kui ka kõigis järgmistes eludes. Kui selline teadlikkus püsib ja kasvab, siis märkame, et meie meel ise ongi buda. Õnn ja õndsus pole midagi muud kui selle meele äratundmine.
Kui meie meel püsib meelerahu seisundis, vabana kiindumusest ja vastumeelsusest, siis meist saavad tõeliselt bodhisattvad või bodhisattvinid. Tiibeti keeles kõlab sõna bodhisattva "chang-chub sem-pa". Esimene silp chang on puhastumine. Me puhastame klammerdumisest enesesse või oma mina kammitsaisse, mis on meid aegade algusest saadik vaevanud, sest just see on põhjus kannatusteks. Me puhastame seda altruistliku meele tekitamise kaudu. Kui me soovime, et teistel oleks hea, siis me näeme tõeliselt oma meele loomulikku olekut. Seda tähendab teine silp chub, see on meie virgumisomaduste kasv, mis teostub teistele kasu tuues. Kui meil on need kaks silpi: chang-chub ehk virgumine, siis meis tekib teadvustatud meeleseisund, seda tähendab sem-pa. Kaks viimast silpi tähistab meelt, mis ei karda mingit tüüpi kannatusi tsüklilises eksistentsis.

Olles end oma mina kammitsaist puhtaks rookinud, peame oskama tähele panna kõiki teid, kust enesesse klammerdumise harjumus jälle alguse saab. Kui kuningas mõtleb, et kuningriik on tema oma, siis see tekitab klammerdumist oma egosse. Sama juhtub perekonnaringis, kui mõtleme, et see on minu perekond, minu laps, minu abikaasa. Isegi kõige väiksemal putukal on hajumus endasse klammerduda, arvates, et tema keha on tema oma. Kui me tõesti mõistame nähtumuste olemust, siis näeme, et isegi see väärtuslik keha on oma olemuselt kaduv, see kaob kiiresti nagu unenägu ühe eluea jooksul. Kõik kokkupandud nähtused alluvad täielikult surmale ja kaduvusele. Nad on illusoorsed nagu mullid vees, ilmuvad äkki ja kaovad sama järsku. Kui me vaatame nähtumuste välist vormi, siis näeme püsimatust, kui me pöörame pilgu sissepoole ja vaatame meelt ennast, siis me ei leia seda mitte kuskilt. Tal pole mingit kuju, mingit vormi, mingit värvi. Kui me tõesti uurime oma meelt, siis ei leia me mitte midagi mitte kuskil olevat. Sel viisil me mõistame isetust ja taipame tõeliselt, et õndsus ja kannatus on oma loomult illusoorsed. Kui me näeme, et ei ole olemas sellist asja nagu mina ise, siis ei ole ka kannatust. Eranditult kõik tajuvate olendid on sellised. Kõikide tajuvate olendite meele loomus on isetu. Aga kui ei olda sellest teadlik, siis võetakse ette lugematuid tegevusi ja kogetakse tohutuid äärmusi õnnes ja kannatuses. Kui me seda mõistame, siis tekib meie meeles suur kaastunne kõigi olendite vastu. Selle kaastunde läbi hakkame tegutsema olendite abistamise nimel, ilma igasuguse hirmuta oma kannatuste suhtes sansaaras. Mõistes, et kõik nähtumused on illusoorsed nagu unenägu, saab ainsaks tegevusmotiiviks teha head teistele. Kui saabub hetk maha jätta see vana keha, siis hülgame selle täielikult nagu vana rõiva. Ja ükskõik kui palju raskusi ette tuleb, meie meeles ei ole mitte mingit hirmu.
Tekstis "37 bodhisattva teguviisi" öeldakse, et budad, kes on mõistnud, et nähtumused ei tule ega lähe, pingutavad sihiteadlikult kõigi tajuvate olendite pärast. See on bodhisattva meel. Kui me soovime aidata teisi ja näeme, et kõik nähtumused siin elus on unenäolised illusioonid, siis ei ole raske pingutada selle nimel, et aidata teisi. Teisest küljest vaadatuna - kui meid nimetatakse guruks, kui me kanname vastavaid rõivaid ja meil on vaimse meistri amet, aga puudub bodhitšitta, siis me ei ole bodhisattvad ja meie tööl ei ole mingit mõtet.

Selles maailmas on meie ümber suurel hulgal budadharma praktiseerijaid, kel on palju tarkust ja pälvimusi ning nad on pühendunud Buddha õpetusele. On oluline aru saada, et ilma pälvimuste kogumiseta, ilma karmiliste sidemeteta ei ole meil võimalik siseneda dharmaõpetuste uksest. Kui me mõistame oma suurt õnne ning taipame, et meile on antud see võimalus seepärast, et oleme kogunud suure hulga pälvimusi, siis tärkab meie meeles eriline rõõm. Oleme saanud väärtusliku inimelu ja võimaluse praktiseerida dharmat. Kui me selle üle mõtiskleme, siis tekib tõesti rõõm meie südamesse, mõistes, et see on edu ja õnne põhjus nii selles kui järgmistes eludes.
Olgugi et meile on antud suurepärane võimalus asuda dharma teele, jäävad meie saavutused kasinaks, kui me ei mõista lõpuni bodhitšitta tähendust ja ei ole seetõttu võimelised looma täielikku ühendust meie meele ja budadharma vahel. On öeldud, et kui budadharma ei ole täielikult sulandunud meelevoolu, siis tekivad kahtlused. See kahtlus ise on teadmatus, ebateadlikkus meele tõeliselt loomusest. Kui meie meeles ei tärka väärtuslik bodhitšitta, kogeme me ainult ajutist kasu. Me jätkame küll ümbersünde kolmes kõrgemas ilmas, kuna oleme seotud dharma õpetustega, kuid meil on raske jõuda täieliku valgustumise seisundisse. Sel põhjusel me peaksime nägema vaeva, et mõista ja tekitada puhas bodhitšitta meie meeles.
Khunu Rinpotšhe ülistab oma kirjutistes kõikevõitvat vallutajat, milleks on meel ise. Teadlikkus sellest tuleb tegelikult läbi bodhitšitta mõistmise. Ilma bodhitšittata ei ole mingit võimalust saavutada täielikult valgustunud budasus. See oleks nagu omada inimvormi, mil on kõik meeleelundid, kuid elujõud puudub täielikult. See keha väärtusetu. Samamoodi on siis, kui meie dharmapraktikas puudub bodhitšitta mõistmine ja teostus. Kui me ei näe tõeliselt vaeva, et tekitada ja arendada bodhitšittat, siis on äärmiselt raske sel teel edasi jõuda.
Kui me jälgime meie gurude ja vaimsete juhtide tegevust, siis isegi kui nad räägivad dharmast ainult ühe sõna või annavad ühe pühitsuse, on esimeseks asjaks varjupaika minek ja virgumismeele tekitamine. Varjupaika läheme me kolmes kalliskivis, sellel on sisemine ja väline tähendus. Välisel tasemel me läheme varjupaika Buddhas, dharmas ehk õpetustes ning sangas ehk budismiga tegelevas ühenduses. Sisemisel tasemel me võtame varjupaiga omadustes, mis on meie meele pärisaosa, need on armastus ja kaastunne ja bodhitšitta. Kui me tahame minna välisesse varjupaika, siis me peame oskama näha ka kolme kalliskivi omadusi, mis asuvad meie oma meelevoolus. Algpõhjuseks on budaloomus, mis on püsiv tajuvate olendite meeles, see ongi Buddha, alati meie meelevoolus kohalolev. Dharma ehk Buddha õpetus on armastus ja kaastunne. Kui meil see puudub või on ainult vähesel määral, siis me peame kasvatama armastust ja kaastunnet oma meeles. Sel viisil tekib spontaanselt sangha ehk budistide vaimne kogukond. Sel viisil me võime näha, et kolm kalliskivi on täielikult meie oma meeles. Kui meil puudub armastus ja kaastunne, siis on väga raske saavutada vabanemist.

See ongi põhjus, miks meie vaimsed juhid jälle ja jälle rõhutavad eelharjutuste ehk ngöndro tähtsust. Eelharjutused tekitavad ja arendavad armastust, kaastunnet ja bodhitšittat. On palju praktiseerijaid, kes tahavad vältida eelharjutusi, öeldes: "Jaa-jah, ma olen seda kuulnud nii palju kordi, ent budistliku praktika tõeline sisu on ikkagi genereerimise ja lõpuleviimise astmed, Mahamudra jne." Aga kui neis praktikates ei ole armastust ja kaastunnet, siis pole neil mitte mingit tähendust. See on sama kui püüda haarata kogu maailmaruumi ja avastada, et käes pole mitte midagi. Seepärast on Drikung Kagjü õpetusliini looja Džigten Sumgön öelnud, et kõiki dharmaharjutusi tehes te peate hoolitsema bodhitšitta arendamise eest, see on kõige tähtsam kõigi harjutuste juures. Ilma selleta pole võimalik mitte midagi mõista.
Kui me ei arenda virgumismeelt ehk bodhitšittat, siis isegi kui me tegeleme dharmaharjutustega ning kogume seeläbi pälvimusi ja voorusi, on see nagu maja ehitamine ebakindlale pinnale. See on nagu talvel jääpangale maja ehitamine. Kui siis suvel ilmad soojaks lähevad, kukub maja kokku. Kui me hõivame oma keha ja kõne dharma praktiseeerimisega, aga ei ole oma meelt eraldanud kiindumusest ja vastumeelsusest, siis sel hetkel, kui saabuvad rasked olukorrad, meie meel muutub ebakindlaks ja me pöördume ära oma vaimsest praktikast.
On palju inimesi, kes budadharmat praktiseerides on kogunud suurel hulgal jõudu, kuid surmahetkel, kui teadvus kehast eraldub, vaheolus selle ja järgmise elu vahel, elavad nad uuesti läbi mitut tüüpi halbu kogemusi, millega nad eluajal kokku puutusid, ja kuna nad ei ole saavutanud võitu oma negatiivsete emotsioonide üle, tekib neis viha ning viha tõttu suunavad nad kogu jõu, mis on neisse praktiseerimise läbi kogunenud, võitlusele vaenlastega, kes on tegelikult vaid nende meeles. Seetõttu kogu jõud, mille nad olid saavutanud läbi voorusliku tegevuse, annab negatiivse tulemuse. Sel viisil võivad isegi väärtuslikud dharmaõpetused põhjustada uuestisündi madalates ilmades. Me peame tõesti hoolitsema selle eest, et juurida täielikult välja kiindumus ja vastumeelsus meie meelest.
Hiljuti paluti mul õpetada 7 punktilist meeletreeningut. See on mõeldud just bodhitšitta tekitamiseks, mitte lihtsalt mõtte tekitamisest bodhitšittast. Pidev treening on see, mille läbi bodhitšitta ilmub.
Käisin rannas ja nägid paljusid inimesi surfamas. Vaatasin neid tükk aega ja mõtlesin, et just sel viisil me käitume oma bodhitšitta õpingutes. Me retsiteerime sõnu: "Olgu kõik tajuvad olendid õnnelikud, olgu nad vabad kannatustest ja kannatuse põhjustest…", me loeme palveid, et tekiks väärtuslik virgumismeel. Enamuse ajast me lihtsalt ütleme sõnu, ilma et me vaevuksime nende sõnade mõtte üle sügavamalt järele mõtlema. See on nagu surfilauaga laintele tõusmine, mõeldes, et nüüd on mul bodhitšitta, nüüd tekib mul virgumismeel. Aga kui me pole korralikult treeninud, siis tõuseme surfilauale ja enne kui arugi saame, oleme sellega juba ümber kukkunud. See on tulemus, kui me ei ole bodhitšittalt korralikult harjutanud. Kui me arvame, et see on midagi lihtsat, siis me peame mõtlema uuesti. Bodhitšittat praktikas rakendada on äärmiselt raske. See on asi, millesse peab täielikult pühenduma ja harjutama ikka ja jälle uuesti.
Kui me tõeliselt treenime bodhitšittat, siis me ei pea kartma negatiivseid emotsioone nagu kiindumus ja vastumeelsus. Kui me oleme tõeliselt pühendunud taolisesse treeningusse, siis meil pole vaja muuta oma meelt, meil pole vaja võtta munga- ja nunnatõotusi. Me võime elada tavaliste inimestena oma kodus ja pühenduda bodhitšitta harjutamisele, isegi kui kodus on ainult kaks inimest. Kui meil ei ole võimalik minna mõneks ajaks eraldatud kohta ritriidile, me võime ikkagi harjutada praktikat, mis on virgumise põhjus, kõigi 84 000 Buddha õpetuse üks ja ainus juur, bodhitšitta. Kui meie on kodus oma kaaslasega kokku lepitud bodhitšitta harjutamine, siis võime talle öelda: kui ma saan vihaseks, siis palun juhi mu tähelepanu sellele. Ja kui sina saad vihaseks, siis mina teen sama sinule. Sel viisil me saame tugevdada üksteise harjutusi.

Halvast saab üle, seda pidevalt teadvustades.
Kui me oleme mõistnud, millist kahju tekitab mitte teadlik olemine mõtetest, mis meie meelde kerkivad, siis seda ikka ja jälle uuesti meenutades me arendame teadvelolekut. Teadvustatus jääb meiega kõikjal, kuhu me iganes ka läheme. Kui negatiivsed emotsioonid kerkivad me meeles, lahtuvad need koheselt teadvustamise jõu läbi. Just nagu valades külma vett keevasse vette. Kui meil on jõudu vaigistada oma negatiivseid emotsioone läbi tähelepanelikkuse ja teadveloleku, siis me ei karda ei kiindumust ega vastumeelsust. See on bodhitšitta treenimise hüve. Me mõistame, et meel ise on buda ja meil pole tegelikult vaja otsida budat kuskilt väljapoolt.
Lõpptasemel on kolm suurepärast budistlikku meetodit, need on mahamudra, Dzogtšhen ja madhyamika. Kui need kolm on nagu üks inimene, kel on kolm erinevat nime, nende põhiolemus on üks. Kas me kasutame neid kõlavaid nimesid või mitte, kui meie meel püsib puhtana, vabana kiindumusest ja vastumeelsusest, siis sellest täiesti piisab dharmapraktikaks. Kui me harjutame sel teel, siis isegi kõik meie kodused toimetused transformeeruvad koheselt kuueks täiuslikkuseks, nagu õpetas Milarepa.
Meil on vaja, et tekiks usk ja kindlus bodhitšitta suhtes, mida oleme arendanud oma meeles dharmaharjutuste läbi. Me peame nägema bodhitšittat kui kõige kallimat kõigist asjadest. Isegi kui kõik maailma kalliskivid oleksid siin meie ees, nad ei suudaks võistelda kõige väärtulikuma kalliskiviga, milleks on virgumismeel. Kõik maised kalliskivid on ajutise loomuga. Hiljemalt surma hetkel peab nad jätma maha. Aga hinnaline bodhitšitta jääb meiega ühest elust teise. Me peame selle sellega tõsiselt arvestama.

Meile on räägitud negatiivsuste puhastamisest ja pälvimuste kogumisest. Kui küsida, mis on negatiivsus, siis need on kõik ebapuhtad mõtted, mis meelde kerkivad. Need on negatiivsed emotsioonid nagu viha, armukadedus, kiindumus jne. Kui me oleme sellest aru saanud, siis võime edasi juurelda, mida need negatiivsed emotsioonid põhjustavad. Näiteks viha põhjustab uuestisündi põrgus. See on viha meie meelevoolus, mis tingib põrgukannatuse.
Kui me tõesti mõistame, millist halba negatiivsed emotsioonid meile tekitavad, siis hakkame otsima võimalust nende puhastamiseks. Selline puhastamine peab saama igapäevase praktika osaks. On vajalik uuesti ja uuesti teadvustada negatiivseid emotsioone, mis kerkivad meie meeles, ja püüdma neid pidevalt puhastada, päeva päeva järel. Sel viisil oleme nagu mesilased, kes lendavad õielt õiele ja koguvad mett. Läbi pideva puhastamise me oleme seotud ka pideva kogumisega. Me võime mõelda inimesega kohtudes: "Oh jaa, ma tunnen teda väga hästi, olen täis armastust ja kaastunnet tema vastu," aga võõrast nägu nähes unustame arendada armastust ja kaastunnet ka tema suhtes. See on tõeline viga. Kui me mõistame, et eranditult kõik olendid on olnud meie kallid vanemad, siis ükskõik, keda me ka näeme, ükskõik, kas me teame tema nime või oleme temaga varem kohtunud, tekib meie hinges samal hetkel täiesti spontaanselt armastav headus ja kaastunne tema vastu. Kui armastava headuse tunne meie hinges tärkab mitmeid ja mitmeid kordi, siis meie võime armastada koguneb ja suureneb ning levib eksistentsi kolmes sfääris.
Sel viisil peaksime kordama Tśhenrezig mantrat "Om mani padme hum", mõtiskledes, et see mantra levib esmalt kõigi olenditeni nende elupaikades, seejärel igale poole kogu maal, kogu maailmas ja lõpuks terves universumis. Isegi kui me näeme väikest putukat, me peame vaatama teda armastuse ja kaastundega. Mõistma oma sügavat seotust selle olendiga. Siis võime olla kindlad, et meie bodhitšitta tõesti kasvab ja meist saavad bodhisattvad.
Öeldakse, et niiviisi harjutades oleme võimelised transformeerima kõik eksimused väärtusteks ja kõik kannatused õndsuseks. Kui me oleme väärtusliku bodhitšitta omandanud, siis me tõesti näeme kõik olendeid kolmes sfääris kui meie armsaid vanemaid. Kui me jälgime nende olukorda, siis märkame, et negatiivsete tegude viljana kogevad nad praegu kannatust. Sellest tärkab meie meeles suur kaastunne, mõte, et ma tahan võtta kõik nende kannatused enda peale. Kui me arendame endas sellist meeleseisu, siis me tegelikult teostamegi teiste olendite heaolu.
Nagu me näeme, on kõigi kannatuste põhjuseks negatiivsed emotsioonid. Meil on võime vaadata oma meelde ja üritada sealt negatiivseid emotsioone välja juurida. Kui me suudame seda teha omaenda meelevoolus, siis me toome tegelikku kasu ka kõigile teistele tajuvatele olenditele.
Viis negatiivset emotsiooni olendite meelevoolus on nagu hiiglaslik mägi. Kui me tähelepaneliku teadvustamise jõul suudame vabastada negatiivsed emotsioonid omaenda meeles, siis on see nagu peotäie mulla äraviimine sellelt hiiglaslikult mäelt. Kahtlemata ülejäänud mäemass väheneb selle teo läbi. Sama kehtib siis, kui me mõtleme sansaarast kui kannatuste ookeanist. Oma negatiivsetest emotsioonidest vabanemine on kui pihkude täitmine selle ookeani veega. Ookean jääb tõepoolest veest tühjemaks sel teel.
Jõud teiste aitamiseks tuleb läbi motivatsiooni. Kui me vaatame omaenda negatiivseid emotsioone nagu iha, vastumeelsus, rumalus, siis need on täpselt needsamad negatiivsed emotsioonid, mis on kõigil teistel. Isegi väikse putuka meelevoolus on teatud kiindumust ja vastumeelsust. Tänu oma rumalusele on see olend sündinud loomade ilma selles elus. Kui me jätkame sel viisil praktiseerimist, vabanedes oma negatiivsetest emotsioonidest ja võttes enda peale teiste kannatuse, siis me abistame tõesti kõiki olendeid kolmes olelussfääris, selles pole kahtlust. Sel teel me transformeerime vead voorusteks.
Isegi kodus koos pereliikmetega me saame seda harjutada. Kui karma tõttu elame koos inimesega, kellega on väga raske suhelda, kes teeb meile liiga, võitleb ja vaidleb, siis olles tõelised bodhitšitta teostajad, suudame me mõista, et see inimene käitub nii rumalusest. Ja see rumalus tekitab temas viha. Mõeldes, et negatiivsed emotsioonid on nagu hirmus haigus, mis põhjustavad kannatusi, tekib koheselt kaastunne selle inimese vastu. Rahustades maha raskeid olukordi enda ümber, võime me kogeda kasu, mida tekitab bodhitšitta. Me näeme, mis kasu on dharma harjutamisest, et just sel teel me muudame vead voorusteks ja kannatuse õndsuseks. See on budistliku teostusõpetuse kõige olulisem punkt.
Ehkki jumalusi on lugematul arvul, on kõigi nende süda Tšhenrezig, Avalokitešvara sanskriti keeles. Ta on suure kaastunde bodhisattva. Ta on nagu kõigi mineviku, oleviku ja tuleviku budade isa. Tema loomus on iseenesest tekkinud kaastunne. Kui me hoiame Tshenrezig oma meeles, siis meis tärkavad iseenesest kõik virgunu omadused. Täna õhtul ma jagasin laiali Tšhenrezig mantra "Om mani padme hung" seletuse, mis on väga väärtuslik. Lugege seda ja jagage teistelegi, kel on huvi Buddha õpetuste vastu. Sellest tõuseb suur kasu.
Mõtisklege suurest kaastundest, lugege Tšhenrezig mantrat "Om mani padme hung" nii palju kui saate. Selle tagajärjel tärkab teis hinnaline bodhitšitta. Julgustan teid ikka ja jälle mediteerima Tšhenrezig'le, lugema tema mantrat ja äratama endas tema meelt, mis on täis armastavat headust, kaastunnet ja bodhitšittat.
Kuna ilmaolud on halvad, siis palun teid kõiki, kes te sõidate lumesajus koju, olla ettevaatlik.

*dharma - Buddha õpetus
** Bodhitšitta sansk.- virgumismeel