Dharmaisand
Džigten Sumgön
(1143-1217)
Phagmodrupa
suurte õpilaste seas pole võrdset sel, kes
hoiab õpetuseliini, dharmaisand Džigten Sumgönil
(ing. Jigten Sumgon), kuulsusrikkal Drikungpal,
Kolme Aja Buddhal. “Rintšen Tšagja Metok”
(“Hinnaline Lilleline Pitsat”) ütleb:
Mina
olen Kolme aja Buddha
Ja Kolme Aja Buddhad olen mina.
Mina ja Kolme Aja Buddhad
On üks tegutsemine.
Kui olend on vankumatu oma andumuses minu
vastu,
leiab ta lõputu heade omaduste varakambri.
Isand
Džigten Sumgön oli enne saavutanud tathagata
seisundi Lurigdrönma nime all. “Dharmaisand
Drikungpa järjestikustes elulugudes” on öeldud:
Loendamatuid
kalpasid minevikus saavutas ta Lurigdrönmana
buddhasuse ehk kõikteadmise
elusolendite hüvanguks. Ta elas miljoneid
aastaid
ja pööras igipuhta Dharma ratast. Miljoneid
kalpasid pärast ta surma ilmus Buddha nimega
Gjalva Drakpe Gjalpo (Kuulsusekuningas); ajal,
mil see Buddha õpetas, ilmus bodhisattva kehastus,
keda kutsuti Tenpa Sangtše (Õpetuse ülistaja).
Tollane peamine annetaja oli pärit rikkast
perekonnast, hilisemas kehastuses kutsuti
teda Paltšen. Tenpa Sangtše kogus sadu tuhandeid
jüngreid,
keda kaunistas ehtena puhas kõlbelisus ja
kes saavutasid igipuhta koostekkiva tarkuse
teostumise.
Kui tuhat aastat sai mööda, ilmus see bodhisattva
kehastus taas Buddha Marme Dzena (Dipankarana),
samas kui tolle aja bodhisattva kehastust
kutsuti Tsukphutšen ja annetaja Paltšen ilmus
Šri Phukpana.
Tollest ajast praeguseni sooritas nimetatud
bodhisattva Tsukphutšen katkematult hulga
vooruslikke tegusid,
samas kui ilmus tuhandeid siiraid õpilasi,
kes teostasid meele sündimata loomuse. Loendamatuid
kalpasid pärast selle suure, särava meelega
olendi surma
ilmus siia ilma, mida kutsutakse Midže Buddha
Šakjamuni, inimlõvi. Tema õpilaste seas oli
ta suurepärane südamepoeg, kellele polnud
võrdset,
Litšavi (Vimalakirti), kellel on ülim usaldus.
See nooruk äratab rõõmu kõigis, kes teda näevad.
Teistes
tekstides selgitatakse paljusid eri nimesid,
mille all teda siinilmas tunti:
Oddijanas
tunti mind energilise ja taiplikuna,
Keskmetsas mustanahalise ja vooruslikuna,
Ha Ha Gös tõelise raevu väljendusena,
Sosalingis päikesevalgusena,
Hiilgusmäel Dzinna Bodhina,
Simu saarel Dedže Gavana,
Ame Tsundis päikese ja kuuna,
Nagaras Kaunihäälse Narrina,
Lumemaal Ratnašrina
ja igal pool suure annetajana.
Vahetevahel kutsutakse mind väärusuliste kasvatajaks,
mõnikord suureks kirjanikuks.
Ja
samast tekstist:
Kõik
teie, joogid! Ärge tehke vahet
(Tiibeti) Kolme Suure Kuninga vahel.
Nemad ja nende teod
on tuule- ja meeleenergiate manifestatsioonid.
“Suure
Kaastundliku Isanda kehastuse Songtsen Gampo
peidetud aardest” loeme:
Idas
sündinud bhikšu bodhisattva,
suur joogi, kelle käes on tantraõpetused,
hinnaline olend, kes hoiab kõlbelisust puhtana,
muudab Buddha palge[1] ja teenib andunult.
Need, kes osutavad suuri teeneid, on üllad
aarjad,
keda kõik austavad.
Miks on nad aarjad?
Nad osutasid Buddhale suuri teeneid,
muud polnud neil teha.
Ja paljude aarjate hulgast
tärkas neli õpilaskogu,[2]
Buddha õpetused
ja Buddha kujud,
millel näib elu sees olevat.
Sel Lumemaal, Tiibeti kuningriigis
on palju pühi mägesid,
nagu näiteks püha Tsari, isetekkinud Tšakrasamvara
kalliskivide ja hinnalise veega.
Paljud arhatid elavad Tise lumemäel (Kailaš),
seal aga voolab nektar jõena.
Isetekkinud kuus silpi
ilmuvad Gere kalju peale,
nagu ka daakinide mäemudrad.
Naaga-bodhisattvad elavad järves,
mida kutsutakse Nam Tso,
ja neist tuleb jõgedele hüve.
Paljud suured usumehed elavad Thanglha mäel;
Naaga-bodhisattvad elavad
Nub Tso järves;
ning lumemägedes on palju rišisid.
“Padmasambhava
peidetud aardest” loeme:
Tso-Ngus,
Ülem-Dani järvel,
ilmub Ratnašri
suure joogi Dordže pojana.
Kuigi
selline on isand Džigten Sumgön seisund tegelikkuses,
võttis ta tavalise olendi kuju. Tema isa oli
joogi Naldžorpa Dordže ja ta ema Varjatud
Joogini Tsuma. Ta sündis veesea aastal Tso-Ngus
Tsar Todi ülapoolel Ida-Tiibetis, kohas, mis
oli dharma poolest rikas. Hetkel, mil ta emaüska
sisenes, nägi ta ema und, et Vadžrapani olemus
sulas tema ihusse valge tarkuseteksti kujul,
mida kutsutakse “Dordže Tšu”. Sest hetkest
peale oli ta täis õndsustunnet ja koges mitmeid
samadhiseisundeid, mida ta varem ei tundnud.
Ümbruskond oli rahulik, jõukas ja õnnelik.
Sündimisel
andis Leguva Palšen Lön isand Džigten Sumgönile
nimeks Pal Thar (Hiilgusrikas Vabanemine).
Kuueaastasena oskas ta juba vabalt lugeda
ja kirjutada ning oli terve “Manjušri Nama
Sangiti” meelde jätnud, olles seda vaid korra
lugenud. Oma onu Khenpo Dharma käest, kes
oli enda ümber kogunud viissada brahmatšarja
(tsölibaati pidavat) õpilast, sai ta õpetusi
ning Vadžrakilaja ja muid meditatsiooniharjutusi.
Kui ta üheksa-aastaseks, sai, juhendas ta
juba meditatsioone ja hakkas nõnda enda ümber
õpilasi koguma. Oma õpetajalt ja Džetsün Khorva
Lungkhjerilt sai ta mahamudra õpetuse ja juhised,
mida ta siis hoolsalt harjutas, kuni suutis
saavutada meditatsiooniseisundi kolmeks päevaks,
tegemata isegi einepause. Õhtuti metsas loomi
karjatades muutis ta une selgeks valguseks.
Kuna ta valdas illusioonitaolist samadhit
ja teisigi meditatsiooniharjutusi, võis ta
unenäos rännata Tathagata Arakta Padmasjatšakju
buddhaväljale ja omandada palju suurepäraseid
omadusi. Ta sai “Lamrimi” (õppimise ja harjutamise
astmelise tee) õpetusi ja kõik Atiša juhised
kadampa koolkonna meister Kjebu Tampalt ja
meister Radeng Gomtšenilt.
Kuna
isand Džigten Sumgön isa suri, kui poiss oli
viisteist aastat vana, hoolitses ta sestpeale
oma ema eest nii praktilistes kui vaimsetes
asjades, ent ka ema suri peatselt. Kui ta
oli seitsmeteistkümneaastane, suri ka ta õpetaja
Radeng, kuid isand Džigten Sumgön jätkas lakkamatult
õppimist ja harjutamist.
Kui ta kaheksateistkümneaastaseks sai, lausus
meister Kjebu:
“Sinust
saab suur meister nagu Geše Langri Tangpa
– isegi suurem.”
Üheksateistkümneselt sõitis isand Džigten
Sumgön lõunasse, tegutses kolm aastat sealse
rahva heaks ja kaitses neid, lugedes usulisi
tekste, mediteerides ja sooritades muid dharmatöid.
Ta sai ka meister Sangje Ješelt Vadžrajogini
väepühitsused ja õpetused. Kahekümne kahe
aastasena kutsus annetaja Agar ta Lungmotšesse,
kus ta asus eraklasse ja lukustas ukse. Päeva
ajal lahustas ta meele meditatiivses mahamudra
seisundis, öösiti aga harjutas virgunud jumaluse
Vadžrajogini tekitamist. Ta tegi sada kaheksa
korda sindhura rituaale ja sooritas keskööl
torma annetamise tseremoonia, nagu pühakirjas
ette nähtud. Nii möödusid päevad.
Aasta
pärast tuli annetaja Njasang Kesk-Tiibetist
tagasi ja palus luba teda külastada, andnud
esmalt kingiks tohutu suhkrukamaka ja muidki
asju. Isand Džigten Sumgön keeldus naisega
kohtumast, kingid aga võttis tillukese akna
kaudu vastu. Neid silmitsedes lausus ta: “Need
asjad ei ilmunud ei minu pälvimuste ega maise
töö ega ka Njasangi lahkuse läbi. Nad said
nähtavaks pigem laama ja kolme aarde lahkusest.”
Sestpeale oli ta oma meditatsiooniharjutustes
veelgi püüdlikum. Kui Njasang aasta pärast
uutelt ringsõitudelt naasis, kuulis ta, et
laama tervis on lakkamatu harjutamise tagajärjel
halvenenud. Seepärast ostis ta kingiks veel
hulga asju nagu teed, võid, kuivatatud liha
ning palus taas luba teda külastada. Laama
nõustus naist ühe korra vastu võtma, ütles
aga hiljem oma õpilastele: “Mida enam püütakse
teiste austust pälvida, seda vähem teised
seda osutavad. Kui aga lihtsalt harjutada
dharma mediteerimist, tulevad sellest kõik
head asjad. Vaat nii juhtuski annetaja Njasangiga.”
Nii
jätkas isand Džigten Sumgön usinasti harjutamist
ja saavutas suured ja kõrged õnnistused ja
teostumise märgid. Vaimuväel suutis ta ravida
düsenteeriat. Kord asus üks tantrist, kes
oli kaksteist aastat haige olnud, teele, et
teda näha ja õnnistust saada; ent ta paranes
juba enne kohalejõudmist. Kui laamat paluti
surija juurde, ravis ta tolle terveks lihtsalt
varjupaika ja teisi õnnistusi andes. Enne
seda oli tema vaimne nõuandja olnud Sing Sing,
üks ümbruskonna targemaid õpetajaid.
Dhehutšepon
Thung palus Džigten Sumgöni tulla oma perele
ja kogu ümbruskonna rahvale õpetusi jagama.
Samal ajal palusid suur juht, keda kutsuti
Tšökji Šerab, ja veel keegi Nagri Tšotsuni
nimeline pühitsust, mille ta ühes meditatsioonijuhistega
neile ja ka paljudele teistele andiski. Taas
palus annetaja Agar tal tulla, ent selle asemel
läks ta eraklasse. Röövel Khjisuk varastas
Agari maja ja dzomod, läks siis isand Džigten
Sumgöni onni juurde ja nõudis: “Anna mulle
kõik oma vara!” Laama vastas: “Olen upasaka,
mediteerija, seega pole mul midagi anda.”
Röövel lausus: “Tulen sisse ja vaatan ise
järele. Džigten Sumgön ütles: “Ole ettevaatlik,
sest mu dharmakaitsja on ülivägev.” Samal
ööl kõrtsis lõbutsejate seltsis istudes sai
röövel surma. Nõnda levis kumu isand Džigten
Sumgöni vägevatest loitsudest kaugele, mispeale
ta tähendas: “Ma sain niisuguse võime ja hulga
suurepäraseid õnnistusi. Nüüd aga, niipea
kui keegi pärast kokkupõrget mõne mu annetajaga
sureb, öeldakse, et see on mu loitsudest!
See pole hea, seepärast hoiduge keskendumast
loitsimisvõimele. Ja kui keegi sureb, ärge
arvake, et see juhtus loitsu läbi. Suure väe
valdamine on mu õnnetus.”
Kord
põua ajal läks laama naagade maale ja teatas:
“Mina olen teostunud joogi. Palun laske vihma
sadada.” Otsekohe algas paduvihm. Teine kord
peatus ta Lungmotšes, kus rahvas jahtis metsloomi.
Kui ta neile varjupaiga ja õpetusi andis,
lõpetasid nad kõik oma kahjulikud ettevõtmised.
Ta tegi mantrate väe tegelikuks, saavutades
neile suutrates ja tantrates omistatud tulemused.
Tol
ajal jutustas Kesk-Tiibetist pärit Goda Pandik
erinevatest meistritest, eriti isand Phagmodrupast.
Juba ainuüksi Phagmodrupa nime kuuldes liigutas
laama meeli andumus, nii nagu tuul liigutab
puulehti. Ta mõtles: “Ma pean teda nägema.”
Nii asus ta esimese kuu täiskuu ajal teele
Kesk-Tiibetisse. Tervet ta teed tähistas taevas
vikerkaar. Vahetult enne lahkumist läks ta
Lopon Tšoše poole, kes ütles: “Veel üks inimene
läheb Kesk-Tiibetisse – te võiksite koos minna.”
Nii palus luba olla selle isiku teekaaslaseks,
too aga tahtis reisi edasi lükata, et koguda
üht-teist teemoonaks. Lisaks anus ka üks naisusklik,
kes oli ühtlasi annetaja, isand Džigten Sumgöni
mitte minna ning palus, et ta lubaks veel
mõneks ajaks jääda. Tema andumuse ja pealekäimise
tõttu tundis isand, et tal pole muud valikut
kui naise palve täita, ent asjaolud sundisid
teda siiski varem lahkuma, kui ta naisele
oli lubanud. Hiljem ütles ta oma õpilastele:
“Ärge nõustuge kellegi palvet täitma, kes
palub teil viivitada. Kui ma seda lubasin,
tuli mul oma sõnu süüa – ning need olid tõesti
maitsvad!”
Tol
ajal oli tema õpilaste seas isik nimega Mogami
Gese, kes sponseeris ta reise. Meister Sing
Sing palus luba koos Džigten Sumgöniga reisida,
viimane aga ei andnud luba. Niisiis kinkis
ta meistrile hobuse, rulli kangast ja mõned
kotitäied teemoona ning sõit algas.
Tol
ajal oli isand Džigten Sumgön kakskümmend
viis aastat vana. Reisi jooksul mediteeris
ta lakkamatult laamale nagu bodhisattva Sadaprarudita.
Ta mõtles: “Isegi kui laamal on viissada õpilast,
kelle auaste väärib valget vihmavarju[3],
saab minust nende hulgas esimene.” Öötaevas
kuud silmitsedes tundis ta suurt andumust
ning pisarad voolasid mööda ta nägu, kui ta
lausus: “Isegi kuu seal kõrgel üleval näeb
laamat, aga mina mitte.” Nii jätkas ta oma
teed nagu bodhisattva Norsang.
Ühel
ööl, kui ta oli Phenjuli jõudnud, nägi ta
unes Phagmodrupat, kes oli valge näoga, kandis
valgeid rõivaid ja istus väikeses onnis. Järgmisel
hommikul ärgates nägi ta, et selle maja seinad,
kus ta ööbis, olid kaetud kuue silbiga.
Järgmiseks
läks ta Kjišös ühte kloostrisse, kus Lhotöpa
ja Demava mungad omavahel vaidlesid. Vaatepilt
oli talle pettumuseks ning viis ta kindlale
otsusele, et oma eesmärgi poole püüdlemisel
ei tohiks ta iial end niisugustesse asjadesse
mässida. Sellele vaatamata kohtles ta sealseid
meistreid austusega.
Seejärel
suundus ta Nepo Dovasse. Teel kohtas ta meest,
kes ütles end tulevat Phagmodrupa kloostri
poolt. Nii suur ole Džigten Sumgöni andumus,
et ta heitis mehe ette maha ning, olles öö
otsa teel, jõudis enne koitu Phagdrusse.
Niipea
kui Džigten Sumgön saabus, hõikas ta, et teda
vastu võetaks. Keegi mediteerija Kjišöst tuli
talle vastu ja viis ta majja, kus ta sai puhata.
Järgmisel hommikul suurt nahkhiirt silmates
mõtles ta: “See on Phagmodrupa emanatsioon.”
Seejärel pidi ta veel kolm päeva ootama, et
laama juurde pääseda, kuigi Phagmodrupa saatis
teenrid teda tervitama ja häid suhteid looma.
Kuu kolmeteistkümnendal päeval lubati ta lõpuks
laama juurde, niisiis asutas ta minema, kaasas
kingiks mõeldud brokaadi- ja siidirullid ning
hobune. Phagmodrupa pahandas temaga: “Kui
ma hobuse vastu võtaks, tähendaks see, et
ma peaksin kas surema või siit lahkuma – ma
ei saa seda vastu võtta.” Džigten Sumgön küsis:
“Kas ma peaksin ta siis mägedes vabaks laskma?”
Kui Phagmodrupa temaga veelgi pahandas, puhkes
Džigten Sumgön andumusest ja kirglikust innust
nutma, kuni Phagmodrupa ta õpilaseks vastu
võttis. “Hoolitsen su eest eriti,” teatas
ta, “ja täidan kõik su soovid. Niisiis pole
põhjust nukrutseda, eks ole?” Siis pakkus
Džigten Sumgön meistrile teed, tehes esmalt
tema ümber kaheksakümmend auringi. Isand Phanmodrupa
võttis pakkumise rõõmuga vastu ja andis veel
samal päeval oma õpilasele bodhitšitta tekitamise
ja õpetused. Ainuüksi sellest tundis isand
Džigten Sumgön nii suurt rahuldust, et talle
tundus, et midagi muud pole tarviski. Järgmisel
päeval aga andis ta bodhisattvatõotuse, sai
mahamudra juhised ning pühendumisõpetused
ja meditatsiooni. Taas tundis ta, et enamat
pole vaja. Ühel silmapilgul osutas isand Phagmodrupa
sõrmega Džigten Sumgöni südamekeskusele ja
tema ihumandala muutus Herukaks. Sama ööl
unes leidis ta ühenäolise kuldse Vairotšana,
mispeale oli täiesti rahuldatud. Siis teatas
Phagmodrupa: “Ma panen sulle suuri lootusi.
Kõik need märgid tulenevad mu võimsate õnnistuste
väest. Sinu pärast olen suuri raskusi läbinud.”
Siis andis ta talle sajasilbilise mantra meditatsiooniharjutuse
ja mahamudra juhised. Isand Džigten Sumgön
mõtles: “Nüüd pole mul tarvis enam õpetusi,
pean lihtsalt harjutama.” Kolm Lhotöst pärit
õpilast tähendasid: “Mis loom sa küll oled?
Alguses olid nii vunki täis, et tormasid keset
ööd sisse, nüüd aga, olles laamat näinud,
istud nurgas ega osale õpetustel.” Isand Džigten
Sumgön mõtles: “See on tõsi, mis nad ütlevad,”
ning tuli kogudusesaali õpetusi saama. Seal
võttis ta endale harjumuseks lugeda seitsmeosalist
palvet kogunisti kümme korda veel enne kui
isand Phagmodrupa troonilegi istus. Sellepärast
suutis ta õpetusi saades kõik meelde jätta,
unustamata ainsatki sõna. Seepeale levisid
kuuldused, et keegi upasaka Lhotöst võtab
vastu kogu õpetuse, ilma et ta ainsatki sõna
unustaks.
Isand
Džigten Sumgön tundis suurt andumust kogu
sangha vastu, ent kord sai see usaldus Geše
Samjepa eksimuse tõttu tugevasti kannatada.
Ent mediteerides, et kõik mungad on ta gurud,
õnnestus tal andumustunne taastada.
Õppides
ja harjutades ei hoolinud Džigten Sumgön toidust
ega riietest. Iial ei teinud ta tuld toiduvalmistamiseks
ega külastanud teisi, et koos einestada, vaid
püsis vakka, ainult vahel tegi veidi suppi.
Muul ajal sõi ta toidujäänuseid või jõi veega
segatud peent tuhka. Puhkeajal läks ta paika,
kus mungad tegid maanikummardusi ning luges
seal kakskümmend üks korda seitsmeosalist
palvet. Igal hommikul istus ta kaua mediteerides
ning igal keskööl läks välja kasepuult söögiks
lehti korjama. Paljud khampad nimetasid teda
oma hõimu häbiplekiks, tema aga vastas: “Õpetuseliini
suured meistrid ei teinud oma elu lihtsaks.
Nagu Džetsün Milarepal, pole ka minul aega
süüa keeta, nii et vahest ei ole ma edaspidi
enam khampade häbiplekk.” Nood tähendasid:
“Kae, kui uhke, et ta nii räägib.” Hiljem
aga tunnistasid nad, et ta harjutab siiralt.
Isand
Phagmodrupa andis Suuri Osutamise Juhiseid
kolm korda. Kuigi tema õpilased neid esimesel
kahel korral ei mõistnud, saavutasid nad kolmandal
katsel teostumise. Meister lausus: “Mulle
ei olnud see nii selge kui teile. Teie saate
juhistest aru kolmandal korral, minul võttis
see kauem aega.” Isand Džigten Sumgön jõudis
arusaamisele, et igasugune harjutamine sünnib
meeles, ning sai hiljem tuntuks seeläbi, et
saavutas mittemediteerimise seisundi jooga
ehk viienda täiusliku tee. Kuna kõik nähtumuslik
saab mahamudra seisundis tegelikuks, mõtles
ta: “Piisab sellest, kui harjutada mahamudrat,
tundes andumust kallihinnalise laama vastu.”
Niisiis läks ta Phagmodrupa palge ette ja
jutustas, mida oli mõistnud. Phagmodrupa aga
pahandas: “Mis sa ajad! Kuni buddhasuse saavutamiseni
vajad sa mahamudra sügavat viieosalist teed.
Seepärast ära eraldu sellest.”
Kuulnud,
et kaugelt on tulemas külaline, valmistas
ta oma toidujäänustest suure torma ja annetas
selle laamale, paludes luba minna sellele
isikule vastu. Radengis andis annetaja Njasang
talle kaks briketti teed ja kutsus ka teisi
annetajaid üles kingitusi tooma. Kui nad olid
toonud talle maiustusi, kuuma juustu, teed
ja võid, andis ta neile õpetusi, aga tal polnud
aega anda nõu paljudele teistele, kes tema
juurde tulid. Phagmodru kloostrisse tagasi
jõudes ei pääsenud ta esialgu laama juurde,
seepärast mediteeris ta kolm kuud selges valguses.
Viimaks tõi ta oma annetused ja ka need, mis
teised olid talle kinkinud. Phagmodrupa lausus:
“Pane need asjad mu kotti,” ning isand Džigten
Sumgön mõtles: “Kas tõesti peab laama midagi
enda omaks, olgu see kasvõi ainult kott?”
Phagmodrupa lausus: “Seni on su karma olnud
õpetada dharmat ainult mu annetajatele. Vaatame,
kas sa oskad anda korralikke juhiseid või
mitte.” Siis sai isand Džigten Sumgön veel
õpetusi ja eriline aimus ütles talle, et tegelikult
on ta igasugustest dogmadest vaba. Nagu kahe
ruumi kohtumine, tekkis tema meeles kaks selget
valgust. Phagmodrupa ütles: “Niisuguse mõistmisega
pead sa uuesti sündima. Kuigi paljud siddhad
on olnud kõrgelt teostunud, sündisid kõik
uuesti, sest selline mõistmine ei ole veel
täielik,” ning ta selgitas seda mitmete näidete
ja rohke loogikaga.
Kord
sai Džigten Sumgön teebriketi ja küsis munk
Setönilt, kas seda võiks Phagmodrupale kinkida.
Setön soovitas: “Sul on seda endal vaja, nii
et ära anna ära.” Kuna Džigten Sumgönil ei
lubatud seda annetada, soovitas ta hiljem
oma õpilastele: “Kui keegi küsib teilt, kas
annetada midagi, lubage tal alati seda teha.
Setöni lahkus viis mind eksiteele.” Munkadele
pakkus Džigten Sumgön kahel korral teed ning
Phagmodrupale kuuma magusat juustu ja teisi
hõrgutisi. Kõik dharmajuhised juurdusid temas
iseenesest. Iial ei läinud ta Phagmodrupa
juurde õpetusi saama tühjade kätega, vaid
alati viis kingiks midagi, mida tal oli, olgu
see suur või väike.
Kloostri
peatempli läheduses oli nelja tegevuse mandala,
millel olid õnnetoovad märgid. Et üks neist
oli murdunud, parandas ta selle ära ja viis
laamale kingiks. Seepeale lausus Phagmodrupa:
“See õnnemärk kuulub nüüd sulle.” Hiljem,
kui Džigten Sumgön mandalat veelgi parandas,
ütles ta: “Usun, et mu võime teha olendeile
head tuli just sellest.”
Phagmodrupa
õhutas Džigten Sumgöni mungaks astuma, tema
aga arvas: “Joogielu on dharma harjutamiseks
kergem. Ka joogina peab järgima ühiskondlikku
distsipliini, munga kohta aga kehtib nii palju
rohkem piiranguid, et ta on nagu härg, kelle
selg murdub reeglitekoorma all.” Nõnda otsustas
ta mungaks mitte astuda, vaid harjutas selle
asemel vahendite teed. Kui ta küsis, kas ta
harjutab õigesti, vastas Phagmodrupa: “Seda
teed hiljem, nüüd aga tee neid asju: sada
kaheksa mandala annetamist, sada kaheksa korda
sajasilbilise mantra lugemist, sada kaheksa
tuulte meditatsiooni, sada kaheksa auringi
ja sada kaheksa maanikummardust. Tee seda
kõike ööpäev läbi, nii et kuue järguga saad
valmis.” Nii tegi Džigten Sumgön neid harjutusi,
taludes mõnda aega suuri raskusi. Nende juhistega
ühele poole saanud, läks ta laama juurde ja
küsis naeratades: “Kas ma nüüd tohin vahendite
teed harjutada?” Phagmodrupa vastas: “Tohid
küll, ja peadki.” Siis andis ta üksikasjalised
õpetused tuulte, kanalite ja tilkade kohta.
Ühel päeval õpetusi vastu võttes tärkas Džigten
Sumgönis sügav andumustunne, mille tulemusena
ta tuuled naturaliseerusid ja temas arenesid
mitmed vahendite tee head omadused.
Kord,
kui ta oli minemas Phagmodrupa poole, nägi
ta sinna kogunenud tähtsaid meistreid nagu
Laama Šangi, Geše Dani ja teisi. Phagmodrupa
saatis nad minema, öeldes et tal on Džigten
Sumgöniga üks tähtis töö ees. Kui nad olid
läinud, käskis Phagmodrupa tal meditatsiooniasendis
istuda. Lähemale astudes osutas ta jalutuskepiga
Džigten Sumgöni kolme tšakra peale ja lausus
kolm püha silpi: OM, AH, HUNG. Siis sõnas
ta: “Sinust saab suur mediteerija.” Ja ütles
veel: “Meditatsiooni põhjal tegutsedes saab
sinust suur mediteerija.” Kolmandatki korda
ütles ta: “Mul on hea meel, et sinust saab
suur mediteerija. Mine nüüd.”
Kord,
kui Džigten Sumgön läks laama juurde, küsis
ta: “Kas mahamudra meditatsiooni läbi on meel
surmahetkel täiesti rahulik või muutub see
nähtumuste maailm selgemaks, võimaldades mul
saavutada kõiketeadva tarkuse?” Phagmodrupa
vastas: “Sul saab olema mõistmine.” Džigten
Sumgön mõtles: “Selle teostumise saavutamiseks
tuleb kas omandada vikerkaarekeha ja dharmakaajameel
või omada kolme aja tarkust. Neid mul pole.”
Phagmodrupa aga kinnitas: “Sa saavutad selle
tingimata.” Ning häält tõstes lausus ta: “Ma
ei petaks ju sind.” (Hiljem, kui Džigten Sumgön
Etšungi koopas meditatsiooniga tegeles, saavutas
ta kõikteadva tarkuse ja tundis rahuldust,
et oli laamale selle kohta küsimusi esitanud.)
Kuni ta veel õpetaja juures viibis, andis
ta koos laama Tönpa Šerabiga kolmekordse bodhisattvatõotuse
ja sai bodhisattvanime Rintšen Pal Ratnašri.
Viimaks
ilmutas Phagmodrupa haigestumise märke. Džigten
Sumgön abistas laama teenijat Tsangpa Tšötšangi
ja hankis peotäie ravimtaimi. Phagmodrupal
oli hea meel ja ta võttis need vastu. Silmitsedes
oma teebrikettide virnu, lausus ta: “Kuigi
neid varusid on siin küllaga, ei ole neist
mulle nüüd kasu.” Džigten Sumgön sooritas
täie andumusega suuri teeneid ja laama oli
sellega väga rahul. Kõneldi, et kui oleks
olnud veel kolm Džigten Sumgöni taolist, kes
oleks palunud Phagmodrupal kaua elada, oleks
laama kindlasti neile vastu tulnud. Džigten
Sumgön kasutas kogu oma varanatukest laama
heaks ja munkadele annetuste tegemiseks. Tihti
astus ta laama kambrisse ja Phagmodrupa surma
hetkel nähti kuldset vadžrat, millel oli tilluke
plekk (näitamaks, et Džigten Sumgönil tuli
oma teel veel puhastuda) laama südamest välja
ilmuvat ja Džigten Sumgöni südamesse siirduvat.
Laama kehast tuli hulk õnnistavaid reliikviaid
ja tema jalajäljed ilmusid kaljudele. Siis
jahmatas isand Džigten Sumgöni selle hobuse
välimus, keda ta oli esimesel kohtumisel laamale
pakkunud ja keda polnud vastu võetud. Ta müüs
looma maha, kuid ei võtnud saadaolevat raha
ega suhkrut vastu enne, kui alles 18 kuu pärast.
Nendest tegi ta munkadele kingitusi ja ehitas
oma laamale mälestusmärgi.
Enne
kui Džigten Sumgön Phagdru kloostrisse tuli,
oli Phagmodrupa ise korduvalt ennustanud:
“Minu õpetuseliini hoidja tuleb Khamist; ta
on upasaka, kes on kümnendal bhumitasandil.”
Kui Džigten Sumgön saabus, sõnas laama: “Nüüd
on mu soov täidetud,” ning oma lähedase abilise
ja jüngri Taklung Thangpa poole pöördudes
märkis: “Ärge seda upasakat halvasti kohelge.
Ajastute eest olin mina buddha Khorvadžhik
ja tema oli Tšenrezig.”
Isand
Džigten Sumgönil oli üksainus rõivatükk, millega
oma alakeha katta. Kui keegi sõber talle teise
kinkis, müüs ta selle viirukipulbri eest maha,
mille siis õpetaja mälestusmärgile puistas.
Meister
Tsilungpalt sai ta veel õpetusi, mis tema
laama oli andnud.
Samal
ajal tulid Sing Sinva ja A-gön tema juurde
õpetusi paluma, aga tema ei soostunud ning
saatis nad kellegi teise juurde. Selle asemel
keskendus ta agarasti meditatsioonile, kogedes
mitmesuguseid takistusi – näiteks taevatäit
lõvisid, kes lauba kaudu tema sisse tungisid
ja muud seesugust. Koos meister Tsilungpaga
vaatas ta üle “Lamdre” teksti, kuid ei leidnud
juhiseid nende takistuste kõrvaldamiseks.
Ja kuigi ta tegi mitmesuguste tekstide järgi
kõik võimaliku, ei olnud millesti vähimatki
abi. Viisteist mäeva mediteeris ta, et Džovo
Šakjamuni kuju Lhasa templis on tema õpetaja,
tegi ta ümber auringe ja palvetas, mõtlemata
muule, ent kuigi see aitas, ei jäänud ta päriselt
rahule. Hiljem kadusid kõik takistused ning
ta teostas kõik õpetused Etšungi koopas, kus
ta lakkamatult ööpäev läbi meditatsiooni harjutas.
Kui ta sõltuvusliku tekkimise tähendust mõistis,
häälestus ta meel täielikult välis- ja siseilmale
ning põhjustele ja tingimustele, mis määravad,
kas nähtus mõjub kasulikult või kahjulikult.
Ta mõistis ka täielikult vooruse ja voorusetuse
olemust ning absoluutselt lubatu ja absoluutselt
keelatu tähendust. Ühel päeval tuli talle
meelde, et “suure sõiduki” tantraõpetused
ütlevad: “Põhjus, miks alguseta aegadest sansaaras
rännatakse, on see, et ei koguta tuuli keskkanalisse
(avadhutisse).” Seepeale mõtles ta: “Kui tuuli
ei koguta keskkanalisse, mis on siis sellest
elust kasu? Kui nad keskele kogutakse, siis
on ka surm vastuvõetav.” Nõnda siis tegi ta
elu eest jämedate tuulte harjutust. Tänu oma
pingutustele sai ta nägemuse seitsmest utpalaõitega
ehitud Tarast ning ka palju sügavaid õpetusi.
Samuti nägi ta mitmete buddhade ja bodhisattvate
palet ja sai võimaluse puhastada kuus ilma.
Loendamatud daakinid kutsusid teda ganatšakra
pidusöögile ning ta alistas selle maailma
jumalad, kes oma raevus takistusi lõid, kuigi
nende ebameeldiv lehk täitis ta koobast.
Meditatsiooniseisundis
ei tajunud Džigten Sumgön ööd ega päeva; kord,
kui silmad talle häda tegid, ilmus naagakuningas
Sokma Me tema ette ja lakkus keelega ta silmi,
ajades nii haiguse välja.
Kolme
aasta möödudes pöördus Džigten Sumgön Phagdru
kloostrisse tagasi ja sai kokku Taklung Thangpaga,
kellega astus vestlusse sügavate õpetuste
üle. Ta reisis veel mitmel pool ringi ja naasis
siis Etšungi koopasse, kus mediteeris kaks
aastat. Sellal haigestus ta pidalitõppe. Sulgenud
koopa ja ise sinna sisse jäänud, kavatses
ta teadlikkust tahtlikult üle kanda. Tundes
aga, et teised võivad arvata, nagu varjaks
ta oma haigust, väljus ta koopast ja sai õnnetoovaid
märke. Sealt suundus ta ühe annetaja koju
ja teatas: “Olen nüüd äkki haigeks jäänud.”
Seejärel pöördus ta koopasse tagasi ja tegi
maanikummardusi Tšenrezigi kuju ees, mida
isand Phagmodrupa oli enam kui sada korda
pühitsenud. Mil iganes ta sügavasse masendusse
langes, meenutas ta kuue ilma kannatusi ning
ta meeles tärkas suur loomulik kaastunne.
Pisarad voolasid tema silmist ojadena ning
ikka ja jälle kordas ta palveid, et temast
saaks kõigi elusolendite kaitsja, tugi ja
varjupaik. Tollal märkas ta, et iga kord,
kui ta mediteeris, näis tõbi tema jalgadest
välja voolavat otsekui tolm, mille tugev tuul
minema puhub, või pehme muld, millesse ader
vaod vajutab, kuid alati, kui ta mediteerimise
lõpetas, jäi ka tõbi seisma.
Viimaks
ühel südatalvisel päeval tõusis äkitselt tugev
äike ja vihm ning laama tundis muudatust oma
tuultes. Suurt rõõmu tundes jälgis ta, kuidas
tohutu naaga, kes oli kogu orgu täitnud, lahkus.
Samal õhtul sai ta täiesti terveks nagu pärast
varjutust välja ilmuv päike. Kaheldes, kas
inimesed suudavad toimunut mõista, koostas
ta laulu, milles kirjeldas, kuidas ta kolme
öö ja nelja päevaga vabanes kogu negatiivsest
karmast. Et kontrollida, kas need sündmused
olid tõelised, otsis ta ühe pidalitõbise ja
andis talle oma õpetused edasi. Viieteistkümne
päeva jooksul sai mees täiesti terveks.
Kolme
päeva pärast saabus laama Legpa ja jutustas
oma unenäost, milles nägi, et päikest ümbritsevad
kuldsed silbid, mis täidavad kogu taevaruumi.
Isand Džigten Sumgön lausus: “Teil oli tähendusrikas
unenägu.” Nõnda kadusid temast kõigi meeleplekkide
juured ning teda ehtisid üleni kõik buddhaomaduste
ehted. Ta mõistis välise, sisemise ja salajase
vastastikuse sõltuvuse tähendust ja lausus:
“Ma mõistan erinevat liiki sündimise põhjusi,
välja arvatud taevase draakoni ja merekarbi
omi.” Ent ühel päeval, tänu olulise punkti
avanemisele joogaharjutuste käigus mõistis
ta draakoni sündi. Nii mõistis ta täielikult
sõltuvusliku tekkimise tõde. Hiljem ütles
ta: “Ma mediteerisin seitse aastat; esimesel
viiel aastal ei teadnud ma, kuidas mediteerida.
Järgmise kahe aasta jooksul saavutasin praegused
suured teostumised. Oleks ma veel vaid mõne
aasta mediteerinud, võiksin minna buddhaväljadele
ja teid kõiki endaga kaasa võtta.”
Et
teenida piiritult kaastundlikku laamat ja
kolme kalliskivi, otsustas isand Džigten Sumgön
lakkamatult teiste hüveks tegutseda. Seitsme
aasta eest oli keegi mees tema juurde tulnud,
paludes tal läbi viia upasakatõotuse tseremoonia,
tema aga oli keeldunud. Kahetsedes, et ta
polnud mehe soovi täitnud, palus ta tollel
tagasi tulla ning sooritas siis palutud rituaali.
Kuna
isegi sipelgad ta koopas roomasid põhja suunas,
lahkus ta ja läks mäetippu, kus otse ta pea
kohal kõlas piksekärgatus. Samal hetkel kõlas
pikne ka põhja poolt, mistõttu ta pidas seda
märgiks, et tema kuulsus ulatub üle kogu maa.
Ta mõtles minna põhja poole ja jääda elama
mägedesse nomaadide ja linnarahva vahele.
Siis tuli laama Jal ja palus tal läbi viia
riitused isand Phagmodrupa parinirvaana aastapäeva
tähistamiseks. Esimesel korral vastas ta:
“Ma andsin lubaduse harjutada meditatsiooni,
mitte riitusi läbi viia. Nii et praegu pean
ma lihtsalt mediteerima.” Laama aga käis peale
ja korjas tseremoonia tarvis suure hulga annetusi,
sealhulgas ka liha ja alkoholi. Rituaali ajal
ilmus laama Thöpa Drupa tütar Namka Gjen alasti
ja tantsimisasendis. Sel hetkel mõtles Džigten
Sumgön: “Kas selle riituse sooritamine on
vooruslik või mitte? Vahest ilmub see nähtus
sellepärast, et ma pole munk. Ma pean andma
mungatõotuse. Pealegi täidan ma sellega isand
Phagmodrupa soovi.” Niisiis võttis ta endale
mungarüü.
Phagmodrust
läks ta mediteerija Šerab Öphüli seltsis Öni.
Seal annetas ta Khenpo Tselungpale rulli siidi,
türkiisi ja muudki ning koos teiste munkadega
sai täispühitsuse. Sellal oli ta kolmekümne
viie aastane. Järgmised kaks aastat nautis
ta erinevate samadhiastmete mängu.
Khenpo
Tselungpalt ja teistelt meistritelt õppis
Džigten Sumgön vinaja juurteksti ja “Pratimokša
suutrat”, tehes mandala annetusi ja lugedes
seitsmeosalist palvet iga meditatsioonisessiooni
ajal ning mõistes loodusseaduste ja vaimsete
seaduste lahutamatust. Sangris veetis ta kolm
kuud aeg-ajalt hütis mediteerides, meelitades
sinnakanti kümmekond väljapaistvat laamat,
sealhulgas laama Tsariva Drakkari. Tema kuulsus
levis laialdaselt. Kui laama Tsariva temaga
õpetuse küsimustes vestlusse astus, tärkas
tema meeles tugev andumus. Kui teised temalt
küsisid, kuidas isand Džigten Sumgön siis
on ka, vastas laama Tsariva: “Ta on tõepoolest
nagu Buddha.”
Pärast
seda kutsusid mungad ta tagasi Phagdru kloostrisse,
kus ta näitas laama Šangile praana üle mediteerimise
viise. Kuigi kõnealusel laamal oli tol ajal
kehv tervis, paranes ta täielikult viieteistkümne
päeva jooksul pärast õpetuste saamist. Just
laama Šangi palvel kirjutas Džigten Sumgön
“Phagmodrupa elu ülistuse”, mis oli esimene
tema kirjutatud tekst. Tema teenijad Gomše
ja Paltšen palusid, et ta korraldaks spetsiaalse
õnnistamispeo jõukuse tagamiseks, niisiis
pistis ta lilli, teed ja võid õnnekotikesse.
Sestsaadik on see piirkond ikka viljakas olnud.
Ühel
ööl nägi Džigten Sumgön unes, et isand Phagmodrupa
andis talle oma padja. Järgmisel päeval tulid
kõik mungad kokku ja tõid talle kingitusi,
öeldes: “Pakume teile tervet seda kohta [kloostrit].”
Samal ööl lahkus Džigten Sumgön sealt ja läks
Thosse. Seal tõid paljud talle kingitusi ja
palusid tal sinna jääda, ent tema ei soostunud.
Nakšö Khenpo ja Dordže Gjaltsen tulid talle
külla, mainides jutu sees, et on olemas koht
nimega Drikung, mis asub Ti-dro Valge Kalju
mäe kandis. Otsekohe tundis isand Džigten
Sumgön, et peab sinna meditatsiooni harjutama
minema. Öösel nägi ta unes, et kohalik jumalus
nimega Lha-pel, kes kannab tiigrinahka ja
taob tohutut trummi, tuli talle külla.
Teel
Kjišö Gangbusse, hämarasse ja vähetuntud paika,
tegi ta mudrasid, mis panid päikese eredalt
paistma. Ta andis ka hirvedele ja antiloopidele
meditatsioonijuhiseid. Tema võime loomadele
õpetusi anda tegi ta kogu maal kuulsaks.
Lopon
Džamsengi ja teiste munkade palvel, kes teda
kõrgelt hindasid, viis ta Sangphus läbi bodhisattvatõotuse
andmise. Otsekohe saabusid Paltšenpo Tšoje,
Gompa Šerab Jö, Nakšö Khenpo, Phadžo Dordže
Gjaltsen ja Lama Sangriva. Kui Nakšö Khenpo
lahkus, suundus Džigten Sumgön neljaliikmelise
kaaskonnaga Tselungi. Seal ütles Nepo Mönlam
Senge: “Palun võtke mind endaga kaasa Drikungi.”
Džigten Sumgönil oli hea meel ning kaheteistkümnenda
kuu neljateistkümnendal päeval jõudsid nad
Tšu-ngari. Järgmisel päeval jõudsid nad Drikung
Theli, kus tasandikurahvas kogunes neid tervitama.
Laama Me-njak teatas oma jüngritele: “Tolle
kalju otsas on meister, kes oskab mediteerida
- minge tema juurde juhiseid saama!” Kümmekond
munka, sealhulgas Gompa Köntšog Pagan Tharpa,
Gompa Bhande ja teised, kutsusid teda, osutasid
talle suurt austust ja said õpetusi. Nii kogunes
tema ümber enam kui sada munka, kuigi ise
ta oli kavatsenud üksnes mediteerida. Gompa
Köntšog Gjaltsen, kes oli tema annetajaks,
palus tal tulla Kuthangi, sellal kui Pön Marpa
lubas teha savist Phagmodrupa kuju ja kinkida
talle. Isand Džigten Sumgön aga lausus: “Mitte
savist, vaid üksnes väärismetallist on sobiv
sellist kuju valmistada.” Seepeale annetasid
Drum Ton Alam-Dost ja Lopon Gjalva selleks
otstarbeks hõbedat.
Kolme
aasta jooksul tulid mungad, kes olid oma õpingud
lõpetanud, Kjišösse, tõid kingiks mitmeid
tekste, palusid veel juhiseid ja kogesid meditatsiooni.
Sel ajal kutsuti Džigten Sumgön Phatsen Njari
ja Njarposse. Ta tahtnuks minna Kailaši mäele,
ent kui Džangtšub Gjaltsen pakkus talle Punda
kloostrit, jäi ta sinna üheks kuuks eraklasse.
Nimetanud Paltšen Dordže Ješe tolle kloostri
ülemaks, lahkus ta sealt öösel neljaliikmelise
kaaskonnaga. Kui nad Drongbu mäekuru põhja
jõudsid, silmasid nad lendavat musträstaparve.
Isand Džigten Sumgön peatus ja mediteeris
seal, seejärel ehitas tho (kivistuupa). Teiselt
poolt olid kurule lähenemas bandiidid ja Džigten
Sumgön, kes seda teadis, ütles: “Röövlid on
tulekul; kui nad üle kuru pääsevad, pole ma
kellegi joogi.” Isand Džigten Sumgön ja ta
kaaslased vahetasid rõivad, et keegi neid
ära ei tunneks, ja jätkasid teed.
Kui
nad Droktse kurule jõudsid, tundsid paljud
nad ära ja kutsusid ühte kohta, kus elasid
nomaadid ning kus neid kõrgesti austati ja
hinnati. Seejärel läksid nad Kjung Gomi kloostrisse
Ko-Kjimis, kuhu kogunes suur rahvahulk, ja
viisid seal läbi ühe rituaali. Isand Džigten
Sumgön andis hulga õpetusi ja keetis kokkutulnutele
teed. Drikungist tulijad tõid kingitusi ja
tema andis neile suure ja sügava pühendumuse
õpetuse. Tema trooni kohale tekkis vikerkaar
ja kõik kogunenud tundisid sügavat andumust.
Kuigi talvepäevad olid lühikesed, püsis päike
kõrgel taevas niikaua, kui ta troonil istus,
ent niipea, kui ta maha tuli, saabus öö. Niiviisi
said kõik aru, et tal on võime päeva peatada.
Paljud haiged paranesid oma tõvest.
Järgmiseks
läks isand Džigten Sumgön Drogkarisse. Seal
sai Geše Tsangpa talt õpetusi. Kõik annetused,
mis ta neis paigus sai, andis ta kogudusele
tagasi. Siis peatus ta Treukjabis, kus mõned
arvasid, et nägid jakikarja lähenevat, teised
aga nägid röövleid, kolmandad väitsid hoopis,
et mägi põleb või Thanglha [selle mäe sees
elav dharmakaitsja] suust purskavad tuleleegid.
Kõik põgenesid Tšulesse. Hommikul pruukosti
võttes ütlesid mõned, et nägid templit, teised
aga arvasid: “Siin on viljatu tasandik, kuidas
saaks siin olla tempel? Küllap on see Thanglha
korraldatud vastuvõtt.” Isand Džigten Sumgön
rüüpas teed, pani mütsi pähe ja asus teele.
Terve
päev seisid mitteinimesed järjekorras, et
teda tervitada. Mõned olid mäesuurused, mõned
jõepikkused, üks neist avas suure päevavarju.
Kõik heitsid kolm korda maha ja tegid mitteinimeste
kombel tema ümber vastupäeva kolm auringi.
Seejärel nad kadusid. Samal ööl avanes Thangla
mäe kohal tohutu vihmavari. Tasandikul kiigutas
tuulehoog hiiglaslikke tulekeeli edasi-tagasi
otsekui punalippu. Keskööl hajus tuli mäe
sisse. See kõik tervituseks isand Džigten
Sumgönile Thanglha valvuri poolt, eks ise
oli kaheksanda taseme bodhisattva. Seda nägi
kogu isand Džigten Sumgöni kahekümneviieliikmeline
kaaskond, välja arvatud üks neist.
Laama
peatus kuu aega Theu-rangis ja nägi seal nägemust
Anandast, kes oli kolmekorruselise häärberi
kõrgune. Temalt sai ta kogu Buddha õpetuse.
Sellal
tulid tema juurde Lopön Gjalva, Khenpo Koltiva,
Geše Godul ja hulk teisi suuri olendeid. Ta
arutles koos Lopon Gjalvaga õpetuste üle ja
viimane jäi täiesti rahule. Teel nägi ta suurt
dharmakaitsjat, neljakäelist Mahakalat. Siis
läks ta Thanglhale ja jäi sinna kaheksateistkümneks
päevaks. Kuningas Thang-de-Tse-de ja teised
kutsusid teda külla ja nii jäi ta sinna kevadtalvest
kuni varasuveni. Sellal oli ta kolmekümne
üheksa aastane.
Suvise
erakluse ajal ümbritses teda kolmsada munka.
Ühel päeval vigade tunnistamise rituaali (posadha)
ajal jäid mungad mõnevõrra hiljaks. Isand
Džigten Sumgön lausus: “Nüüdsest ei tee me
enam seda rituaali.” Otsekohe tuli maailma
isand Brahma tema juurde ja nõudis, et rituaal
tuleb uuesti sisse seada. Päikest ümbritses
vikerkaar, mis laienes, kuni ulatus üle kogu
taeva. Isand Džigten Sumgön sõnas: “Nõnda
levib ka minu õpetus.”
Ta
soovis üksildases paigas mediteerida, see
aga oleks ta munkadest eemale viinud. Ent
kuna tegemist oli kuningriigiga, ei meelitanud
see kant niikuinii kuigi palju munkasid ligi,
seepärast otsustas ta Drikungi tagasi pöörduda.
Vahepeal palusid vanem Lodrö Zhönnu, Geše
Jorpo ja teised tal Phagdru eesistujakoht
üle võtta. Nõnda pöördus ta nende õhutusel
tagasi ja jäi kaheks aastaks Drikungi, kogudes
sinna palju munki, teiste hulgas ka Khenpo
Nagšö.
Hulk
munkasid nägi isand Džigten Sumgöni mitmesugustel
eri kujudel ilmuvat. Ühest suurest savist
võilambist jätkus terveks talveks, ilma et
võikogus oleks kasvanud või kahanenud. Isegi
väikestest võilampidest jätkus viieks-kuueks
päevaks. Mõned nägid, et laama eraklakoopa
kõik nurgad olid otra täis. Gjalva Gomtšen
nägi, kuidas kogu Drikungi tasandik oli täis
laama erinevaid ilmumiskujusid. Mõned, kes
talle külla läksid, ei näinud teda. Isand
Džigten Sumgön ise nägi nägemustes Gampopat,
Marpat, Milarepat, kuulsusrikast Ga Lotsavat
ja kõiki õpetuseliini laamasid ning arutles
nendega mitmelgi korral sügavaid õpetusi.
Kohalik kaitsejumalus Barlha ja paljud teised
mitteinimesed tulid tema juurde õpetusi saama,
lubades, et tulevikus kaitsevad nad dharmat
ja mediteerijaid. Kord pühitses Khenpo Koltiva
munki, ilma et oleks bodhitšittat tekitanud.
Isand Džigten Sumgön pahandas selle peale
ja palus tal see tegevus lõpetada, ent jällegi
nõudis Brahma, et isand Džigten Sumgön lubaks
mungaks pühitsemist sooritada. Sestsaadik
viis ta ise seda rituaali läbi.
Geše
Samjepa, laama Tsariva ja teised suured olendid
palusid, et laama tuleks Phagdru eesistujaks.
Saabudes allutas ta kaheksakümmend õelat maavaimu
ja tõi rohust onni juurde, mida Phagmodrupa
oli kasutanud, annetuseks tuhat koormatäit
otra. Lisaks kinkis ta Phagmodrupa stuupa
jaoks kullast päevavarju. Sellal oli seal
palju usklikke onnides mediteerimas.
Sügisel
naasis ta Drikungi. Laama Nenang (Düsum Khjenpa)
tõi talle kingitusi ja osutas talle suurt
austust. Lisaks võtsid teda vastu nelikümmend
õpetlast, kes tundsid hästi nelja erilist
teadusharu ja tõid talle iga päev hulga kingitusi
nagu näiteks kaheksa komplekti kuldtähtedega
kirjutatud suurt “Praj?aparamita” teksti,
hobuseid, võid ja arvutult muid asju. Sel
ajal kogunes tuhat munka ühte paika. Isand
Džigten Sumgön saatis kuulsusrikka Gomše,
On Gomi, Tön Džungi, Lopön Gjalva, Lopön Ngephuva,
Džetsün Lhepa ja paljud teised eraklasse.
Sel ajal oli ta neljakümne üheksa aastane.
Laama
läks Tsa-ouki ja tegi seal teatavaks paljud
pühad kohad ja koopad, kuhu jättis oma käe-
ja jalajälgi. Hiljem sai sellest kandist mediteerijate
eraldumispaik. Siis kutsus ta Tsarist Paltšeni
ja, jätnud kõik maha, kaasa arvatud omaenda
onni, määras tema selle piirkonna üle valitsema.
Seejärel läks ta Ngam Šösse, et lepitada vaenutsevaid
rühmitusi. Kuigi see polnud kerge, lakkasid
tema õnnistuse väel kokkupõrked kaheksateistkümneks
aastaks. Tema annetatud varanduse abil taastati
Samje klooster.
Järgmiseks
soovis isand Džigten Sumgön Indiasse minna.
Teel peatus ta Dagla Gampo kloostris, kus
kõik mungad ja ümbruskonna rahvas said õpetusi.
Nad annetasid talle suuri rikkusi ja kloostri
eestseisjakoha. Sang Dumi koopasse jäi ta
kolmeks kuuks eraklasse, mille jooksul Gampopa
kuju otsaeest kiirgas valgust. Kõik nödžinid
[rikkusejumalad] tõid talle vajalikke asju
ja rikkusi, nii et ta onn oli täis kingitusi.
Kui laama India poole teele asus, tõotasid
kõik sealtkandi ametnikud, et kui ta ära läheb,
lähevad nemad omakorda Phagdrusse sõdima.
Kartes, et nad viivad oma ähvarduse täide,
pöördus ta tagasi Phagdrusse. Samal suvel
kogunesid sinna peamised eestvedajad nagu
Geše Džamseng, Paltšen, Thagana, Geše Gongkarva,
Lama Kalden ja teised, aga ka mägede rahvas.
Nad ehitasid hiiglasuure trooni ja tõid kingiks
kolmsada rulli siidbrokaadi. Isand Džigten
Sumgön andis palju sügavaid õpetusi. Ühel
päeval tuli tema juurde daakinide rivi, mis
ulatus Oddijanast tema troonini. Ta tegi erimeditatsiooni
ja ilmutas selliseid õnnetoovaid märke, et
selle asemel, et teda endaga kaasa viia, palusid
nad, et ta jääks Phagdrusse.
Rongpo,
Truk-tsa ja Tšaktsami rahvas tuli kloostrisse
ja palus tungivalt, et laama pöörduks tagasi
Drikungi, mida too lubaski. Seal andis ta
seitsme tuhande munga juuresolekul palju õpetusi.
Aasta pärast läks ta Thagesse, kus lahendas
inimeste muresid ja kehtestas neile korra,
millest edaspidi lähtuda.
Suve
lähenedes täitusid kolm tasandikku - Drikung,
Jagru ja Bamthang - õpilastega, kellele ta
õpetusi andis. Sellal koges ta teatavaid negatiivseid
märke ning Taklung Thangpa ennustas: “Varsti
võivad kerkida takistused.” Et neid hajutada,
teatas laama, et läheb kaheteistkümneks aastaks
eraklasse. Viie kuu vältel oli ta ranges eraldatuse;
sellal läks laama Njakse Phagmodrupasse ja
ehitas kullast mälestusmärgi. Drikungi tagasi
pöördunud, asus ta elama Ta Tšag Teng-gas
(Kappavate Hobuste Paigas)[4] ja teatas: “Seitsme
päeva pärast tuleb isand Džigten Sumgön eraklast
välja.” Nädala pärast lausus isand Džigten
Sumgön: “Kõik negatiivsed märgid on ümber
pööratud.” Sel põhjusel otsustas ta välja
tulla ja koguduse ette ilmuda. Mungad tähistasid
seda rõõmsat sündmust ja laama Njakse palus,
et ta istuks dharmatroonile ja annaks õpetusi.
Sel eesmärgil tõi ta kingiks kuldtähtedega
kirjutatud “Gja Bumi” teksti ja osutas talle
suurt austust.
Aasta
pärast plaanitses laama Tsarisse minna. Kui
ta sellal dharmatroonil istus, nägid mõned
jüngrid teda Maha-Bodhina (Buddha Šakjamunina).
Kui kõik olid kokku kogunenud, ütles ta neile:
“Kas teie lähete mägedesse eraklasse või lähen
mina.” Kõik mungad nõustusid eraklasse minema.
Need, kes olid saanud peamisi suuremaid õpetusi,
saadeti erinevatele mägedele koobastesse,
kaheksakümmend noviitsi aga usaldati vadžrameister
Tiseva hoolde, kes suundus nendega Kjišösse.
Sel aastal sai isand Džigten Sumgön viiekümne
kuue aastaseks ja kogus enda ümber veel palju
uusi jüngreid. Teda kutsuti mitmetesse kloostritesse,
kus rahvas tõi musttuhandeid annetusi. Drikungi
tagasi pöördudes valvas ta kolmeteistkümnest
tuhandest mungast koosneva koguduse järele.
Sel ajal lausus ta: “Mul on üks eriline sügav
õpetus; need teist, kes tahaksid seda saada,
valmistuge eraklasse minekuks.” Kui kaheksasada
vanemat jüngrit kokku tuli, alustas ta õpetusega,
mida ta andis neli kuud, valmistades neid
kolmeaastaseks eraklas olemiseks. Ise sai
ta need õpetused taevaolenditelt.
Kui
laama kuuekümneaastaseks sai, ilmnes palju
negatiivseid märke, nagu näiteks tähtsate
pühapaikade purunemine ja tammi kokkuvarisemine.
Samal ajal haigestus isand Džigten Sumgön
vee-elemendi tasakaalustamatuse tagajärjel
kehas ning näis, et ta sureb kolme päeva jooksul.
Kõik kloostris olevad pühad esemed toodi kokku
ja pühitseti ning ta sooritas erilise tuulte
ja kanalite joogaharjutuse. Samal ööl vabanes
ta igasugusest tõvest.
Kord
jalutas ta, munga kerjakauss käes ja kolmikhark
õlal, kloostrist eemale, samal ajal kogu aeg
sellele austust avaldades ja korrates: “Kui
ma niiviisi lahkun, austab Garlogi valitseja
mind kui oma laamat ja kui ma palun, annetab
ta isegi Bodh’Gaja mulle.” Sel ajal ilmutas
ta end Indias valge näojumega mungana, kes
hoiab kaussi ja kolmikharki. Kui keegi päris:
“Kes te olete?”, vastas ta: “Olen Drikungist.”
Kui talt küsiti, kuhu ta läheb, vastas ta:
“Lähen Garlogi väärusuliste väge alistama.”
Ning kui talt päriti, kuidas ta kavatseb sellega
toime tulla, ütles ta: “Alistan nad suure
sõbralikkuse samadhi abil. Selle meditatsiooni
abil alistub see kant iseenesest.” Ja juhtuski
nii, nagu ta ennustas.
Ühel
teisel korral, kui laama Khangbu Merus peatus,
käis ta unes Devatšenis ja Buddha Amitajus
teatas talle, et ta on kõrgeim bodhisattva
Ješe Vangpo, kogunenute pea. Kõik, kes Khangbu
Meru läheduses viibisid, tunnistasid ta kuningas
Tri Ralpatšeni [kaheksanda sajandi Tiibeti
kuninga, kes tõlkis mitmed Buddha õpetused
tiibeti keelde, ehitas kloostreid ja tagas
igale mungale seitsme perekonna toetuse] ümbersünniks.
Isand Džigten Sumgöni annetajad olid samasugused,
tema teenijad sarnanesid kuninga ministritega
ja jüngrid olid nagu kuninga alamad. Kõigil
tema tegudel oli kuninga tegude jõud, kuigi
need lähtusid vaimsest sfäärist. Kui talt
küsiti, kas ta on tõesti kuninga kehastus,
ei eitanud ta seda.
Kord,
kui Džetsün Lhapa (Njö Gjalva Lhanangpa) eriliste
õpetuste andmise aegu kõikidele munkadele
arvukaid kingitusi tõi, tuli kokku kolmkümmend
tuhat jüngrit. Sellal oli pandita Šakjašri
Tiibetis ja kuigi isand Džigten Sumgön temaga
ei kohtunud, austas ta teda ja nad suhtlesid
omavahel palju. Nüüdseks oli laama kuuekümne
kuue aastane. Ta annetas Phagmodrust Dagla
Gampo kloostrile dharmatekste, sest teadis,
et isand Phagmodrupa oli seda soovinud.
Kuna laama tõeliseks asupaigaks on kaks bodhitšittat,
siis kus on bodhitšitta, seal on ka Phagmodrupa
asupaik. Niisiis õpetas isand Džigten Sumgön
kõigile oma õpilastele kahe bodhitšitta hoidmist
ja kallikspidamist, mis on suurim teene, mida
laamale võib teha. See on isegi suurem kui
kaksteist katsumust, mida Naropa talus. Seepärast
hoolitses isand Džigten Sumgön isiklikult
kõikide munkade eest – isegi noviitside eest,
kes magasid tolmus – nagu nood oleksid tema
enda süda, sest ta nägi neid Phagmodrupast
lahutamatutena.
Ühel
päeval ilmus taevasse Heruka, käes vibu ja
nool, mille ta lasi isand Džigten Sumgöni
südamesse. Sel silmapilgul avanes salamantra
täielik tähendus talle üleni.
Lisaks
tasandikule kogunenud eraklas harjutavatele
mediteerijatele kogus isand Džigten Sumgön
viiskümmend viis tuhat viissada kakskümmend
viis jüngrit. Ja see on üksnes pinnapealne
lugu. Üksikasjalikult ei suudaks ma laama
tegevust täies ulatuses kirjeldada isegi ühe
päeva ulatuses. Nelikümmend aastat andis ta
õpetusi, mille jooksul paljud ta jüngrid hakkasid
mungaks. Esimese kuue kuu jooksul astus mungaks
kakskümmend viis jüngrit ja iga aastaga kasvas
see number tuhande, kümne tuhande ja saja
tuhande võrra. Kingituseks sai isand Džigten
Sumgön sada tuhat köidet kuldtähtedega kirjutatud
raamatuid, peale selle veel hobuseid, jakke,
dzosid, teed, siidi, kulda, hõbedat, otra
ja kalliskive – kokku sadu tuhandeid asju.
Kui
laama oli seitsmekümnendates aastates, kogunes
Drikungi sada kaheksa tuhat jüngrit. Paljud
saadeti Kailaši mäele, Latši lumemäele, Tsarisse
ja teistesse pühapaikadesse eraklatesse.
Lühidalt öeldes, kogu maa oli täis ta inimsoost
ja mitteinimestest jüngreid.
Dharmaisanda
elulugu
ei saa väljendada,
sest Buddha teod
on otsatud.
Piiratud meel ei suuda seda tajuda.
Ent ka nõmedad näevad,
et see on lugu ebatavalisest elust.
Isegi väiksemad vooruslikud ja voorusetud
mõtted
muutuksid neljaks pitseriks,
kui kõlbluse distsipliini
peetaks kalliks nagu tema elu.
“Ära tarvita liha ega alkoholi
isegi ganatšakra pidusöögil.
Kogu lakkamatult kahte kogumit.
Ära hoia endale midagi kingitut,
välja arvatud kolm dharmarüüd.
Ära iial raiska pisimatki asja.”
Kõik teod ühinesid bodhitšitta,
andumuse ja mahamudraga.
Laama andis õpetusi põhjusest ja tagajärjest,
Mis olid seotud Buddha sõnadega
sõltuvuslikust tekkimisest.
Iial ei kasutanud ta sensitiivset väge
ega võidelnud troonide pärast.
Kaastundlikult küsis ta nõu oma vaenlastelt.
Kõik annetused,
nii materiaalsed esemed kui muu,
kasutas ta ära mediteerijate toetuseks,
mitte aga kloostrite, templite, pühakujude.
Mida rohkemate asjadega ta tegeles,
seda viljakamaks sai ta Dharmas.
Ta näitas üles rõõmu ka vähestest headest
omadustest,
mida jüngrid ilmutasid.
Ta toitis kõiki, pidamata kedagi
sobimatuks anumaks.
Heites endalt nahana selgeltnägemise,
rituaalid, sõnad, kõik tavapärase
keskendus ta olulisele,
viies küpsemisele ja vabastades olendeid
hinnalise kõlbelise eetika
ja kahte liiki bodhitšitta kaudu.
Seda jutustas kallihinnaline laama.[5]
Nii
lõpetas ta kõik teod, kui oli seitsekümmend
viis aastat vana. Khenpo, vadžrameister ja
direktor pärisid ta kallihinnalise trooni.
Ta kavatses teise ilma minna tulipühvli aasta
teise kuu kahekümne viiendal päeval [1217
A.D.], kuid kallihinnalise laama palvel pikendas
ta oma elu kahe päeva võrra. Nii astus püha
laama kahekümne seitsmenda päeva päikeseloojangu
aegu meditatsiooniasendis istudes, pilk üles
suunatud, Mahaparinirvaanasse ja, ilmutades
end mitmetel erinevatel kujudel, rahustas
täiesti maha kõik inimesed ja mitteinimesed.
Kõik suured meditatsiooniharjutajad kogesid
mitmeid erinevaid märke. Neljas ilmakaares
sooritasid jüngrid erilisi rituaale suurte
kogumite kogumiseks. Taevast tuli mitu korda
lillevihma ja ilmus vikerkaari. Ta lahustus
Buddha dharmakaajasse, ülimasse seisundisse,
mis on üle püha puhtuse, üle püha algse tarkuse,
üle püha õndsuse ja üle püha mina, ning jäi
sinna sansaara lõpuni.
Inglise
keelest tõlkinud Kai Vassiljeva
--------------------------------------------------------------------------------
[1]
s.t. arendab Buddha õpetust nii täielikult,
et sõna otseses mõttes transformeerib selle.
[2]
upasaka, upasika, bhikšu ja bhikšuni
[3]
viide kombele, mille kohaselt kõrgematel õpilastel
hoitakse päevavarju pea kohal
[4]
Hiljem kujunes sellest kuulus klooster
[5]
autori laama Palden Šavari.
